Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ajalik surm ei jää kaugeltki viimaseks

31.03.2021 | | Rubriik: Jutlus

Mt 28:1–8

Kas keegi teist on mänginud niisuguseid arvutimänge, kus tuleb vaadata, et surma ei saaks? Kas teate, mis juhtub arvutimängudes siis, kui keegi surma saab? On mitu elu, eks? Alati saab uue võimaluse? Küllap teate siiski, et päriselus nii ei ole.

Kui kellegagi päriselus juhtuks need hirmsad asjad, mis multikates või arvutimängudes tihti juhtuvad – kes teab, see teab ja kes ei tea, parem ongi –, siis võib inimene eluks ajaks vigaseks jääda või suisa ära surra ja nii, et ongi kohe päriselt surnud. Ei ole nii, et tõuseb mõni hetk hiljem üles, pühib püksid puhtaks ja alustab poolelijäänud kohast uuesti.

Ma ei tea, miks sääraseid vägivaldseid mänge ja filme nii palju tehakse ja vaadatakse, sest tegelikult on ikka väga hirmus, kui sinu või su lähedasega midagi niisugust juhtub. Mõnes filmis sureb kõrvalrollides inimesi kümnete või lausa sadade kaupa. Aga mida peavad tundma nende lähedased? Nende emad ja isad, õed ja vennad; võib-olla nende lapsed? Ma loodan, et teist kellelgi ei ole taolisi kogemusi, aga igal juhul on tegu väga tõsise ja kurva asjaga.

Jeesus Kristus, kelle ajalehes see jutlus ilmub, tapeti suurel reedel umbes kaks aastatuhandet tagasi väga julmal moel. Ta maeti ühte koopasse ja selle ette veeretati suur kivi. Sealkandis oli kombeks, et surnukeha määriti igasuguste healõhnaliste taimede seguga kokku, umbes nii, nagu meie endid vahel lõhnava šampooniga peseme või mõne peene möksiga kreemitame.

Nii läksid nädala esimese päeva, meie mõistes pühapäeva – mis just tolle püha päeva järgi ka oma maakeelse nime on saanud – hommikul kolm naist, Jeesuse head sõpra, varahommikul Jeesuse hauale talle seda nende arvates viimset austust avaldama.

Hommikupäike säras majade vahel ja kuldas kevadisi puuoksi. Võib-olla jooksid mõned lapsed neile naerdes ja kitsetalle taga ajades vastu, aga Salome, Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ema – need Jeesuse sõbrad – jäid arvatavasti tõsisteks. Nad ei märganud kevadise hommiku ilu. Mõnigi neist mõtles ehk õige valusaid mõtteid surmast ja sellest, kui ebaõiglane see on, et Jeesus on nüüd surnud.

Küllap ei rääkinud nad oma teel kuigi palju. Kui, siis vaid sellest, kuidas nad kolmekesi küll tolle piraka kivi, mis hauakambri suudmel sissepääsu takistab, eest ära jaksavad lükata.

Mis tolle kiviga juhtus, sellest saame evangeeliumist lugeda. Sündis suur maavärisemine ning keegi säravvalgeis rõivais helendav olend, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. „Ufonaut!“ mõtleks mõnigi meie kaasaegseist. „Ingel!“ taipasid naised. See oli kohutav kohtumine, sest lisaks olukorra ootamatusele on inglitega kohtumine alati ehmatav. Mõni ime, et hauda valvama pandud vaprad Rooma sõjamehed suurest hirmust suisa minestusse langesid.

Ingel aga kõnetas naisi samamoodi nagu Gabriel hiljutisel paastumaarjapäeval Jumalaemale julgustavaid sõnu lausus. „Teie ärge kartke!“ ütles võõras. „Te otsite Jeesust. Teda ei ole enam siin. Ta on üles tõusnud! Minge ja rääkige seda jüngritele!“

Jeesus on üles tõusnud! Kuidas see on võimalik? Kuidas saab keegi surnuist üles tõusta? Sellist asja pole küll varem kuuldud! On see üldse võimalik? Vahest just niisugused küsimused tiirlesid naiste peas. Ehk tuli neile seejuures meelde, mida Jeesus oli ükskord ütelnud: „Kui nisu- iva ei lange mulda ega sure, siis ta jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ Aga Jeesus ei ole ju nagu viljatera? Või on?

Jeesus oli seda viljatera-juttu rääkinud tõepoolest justnimelt enda kohta. Selle kohta, et ta oma kannatuste, surma ja ülestõusmise kaudu suudab kõigile inimestele, kes teda usaldavad, anda igavese elu nii, et ajalik surm ei jää kaugeltki viimaseks asjaks, mis inimesele osaks saab.

Ülestõusmissõnum on antud jagamiseks. Nagu toona püha päeva hommikul naistele koopasuus, nii ka jüngritele, kellele nemad ise ingliteks ehk sõnumitoojateks pidid saama. Alguses ei uskunud jüngrid seda, mida naised neile rääkisid. Alles siis, kui neil oli isiklik kogemus Jeesusega, muutus ülestõusmine nende jaoks reaalseks. Nii on see ka tänapäeval: ülemaiseid asju ongi raske uskuda, kui peame silmnähtavat ja masinatega mõõdetavat maailma ainsaks reaalsuseks; paljud inimesed on aga siiski ka ise kogenud, kuidas Jumal oma hea sõnumiga tõelisest elust neid puudutab, nende kurbus kaob ja nad rõõmsaks muutuvad. Kõik nad on kutsutud saama ingliteks: hea sõnumi toojateks oma ligimestele, selle kuulutajaiks, mida Jumal oma Pojas igaühele pakub. „Mina elan ja ka teie peate elama,“ ütleb Jeesus omadele. Ja kui meie oleme tema omad, siis teame: kas sureme ajalikku surma täna, homme või kahe aasta pärast, see on pigem kõrvalise tähtsusega asi. Sest Kristus on surnuist üles tõusnud ja temas elame ka meie juba igavesti. Issand on tõesti üles tõusnud!

 

 

 

 

Toomas Nigola,

Põlva koguduse õpetaja

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)