Esileht » Teemad » Eesti Kirik 1000 »

Ajaleht Eesti Kirik – kelle leht? Minu leht!

24.11.2009 | | Rubriik: Eesti Kirik 1000

Taasilmunud Eesti Kiriku esimene tiraaž saadetakse Kaarli kirikust õnnistusega teele: Mihkel Kukk (vasakult), Evald Saag ja Joel Luhamets. Foto: Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv
Sombune pühapäev, 4. märts 1990 läheb päris kindlasti EELK ajalukku. Just seda daatumit kannab viiekümneaastase vaheaja järel uuesti ilmuma hakanud ajalehe Eesti Kirik esimene number.
EELK häälekandja taassünni valust ja võlust ligi 20 aastat tagasi ei oska ma pikemalt rääkida, sest ei osalenud selles protsessis. Küll aga oli mul õnn ja au olla tunnistaja ja kaas­osaline Eesti Kiriku esimese numbri õnnistamisel samal 4. märtsil 1990 Tallinna Kaarli kirikus.

Au olgu Jumalale kõrges!
Kuuldused, et meie kiriku häälekandja Tartus peatselt ilmuma hakkab, olid 1990. aasta varakevadel jõudnud ka kogudustesse. Paar päeva enne, kui oli juba kindel, et esimene number on trükist ilmumas, tuli ajalehe vastutavaks toimetajaks määratud Joel Luhamets Kaarli kiriku kantseleisse ja küsis, kas järgmise pühapäeva jumalateenistusel on võimalik uus ajaleht teele õnnistada. Loomulikult olime sellega päri.
Teenistuse alguseks panime mõned värsked Eesti Kiriku esimesed numbrid altarivõre peale valmis ning taasilmunud ajalehe õnnistamise austava ülesande sai professor Evald Saag. Meie praost Luhametsaga olime talle assistentideks.
Kuigi ajaleht jõudis müügile järgmisel päeval, said vähemalt Kaarli kirikus olnud inimesed seda sündinud imet – oma kirikulehte – käes hoida ja lugeda juba samal pühapäeval. Tegemist oli tollal kindlalt uudisekünnist ületava meediasündmusega, seepärast oli kohal ka Aktuaalne Kaamera, mis seda õhtul oma uudistes kajastas.
Selle tähtsa sündmusega seostub ka üks naljakas seik. Joel Luhamets, kes jäi pärast lehe õnnistamist altarisse liturgiat pidama, unustas suures töö- ja peotuhinas ära, et Eesti Kiriku õnnistamise päev oli ühtlasi paastuaja esimene pühapäev.
Kuigi organist Hella Tedder andis liturgile tavapärase Gloria asemel lauldava «Tall, kes on tapetud…» õige hääle kätte, põrutas Joel oma kauni tenorihäälega üle kiriku siiski «Au olgu Jumalale kõrges!». Kogenud organist ei lasknud ennast õpetajast häirida ning vastulauluna kõlas koguduse poolt ikka päevakohane «Oh süüta Tall, oh Jeesus».
Olen tagantjärele mõelnud, et sellises situatsioonis oleks organist võinud õpetaja eksimusega filigraanselt kaasa minna ja lasta kõlada «Au kiituse…» rõõmsatel helidel, sest sündmus oma erilisuses ja pidulikkuses oli seda väärt.

Optimistlik algus
Ajalehe Eesti Kirik taasilmumine oli nagu kauaoodatud lapsukese sünd. Inimeste huvi uue «maailmakodaniku» vastu oli sedavõrd suur, et esimesel aastal vaid kaks korda kuus ilmunud lehe tiraaž oli praegusega võrreldes lausa kümnekordne. Meie rahva ootus kiriku ja tema sõnumi suhtes oli just sellel ajal oma haripunkti jõudnud.
Veel paar aastat hiljemgi üritas Joel Luhamets luua Eesti Kirikust rahvalehte, mis iseseisva väljaandena või mõne teise populaarse ajalehe vahel oleks jõudnud enamiku Eesti inimeste lugemislauale. Unistuseks see kahjuks jäigi.
Olin sellel kevadel Läti luterliku kiriku ajalehe Svetdienas Rits (Pühapäeva Hommik) taas­ilmumise 20. aastapäeva pidustustel Riias ja kogesin, kui sarnaselt kulgesid tollal protsessid mõlemal maal.
Ka nende lehe algusaja tiraaž oli praegusega võrreldes kümnekordne. Erinevus meie lehest oli ainult selles, et Lätis ilmusid kirikulehe esimesed numbrid suure päevalehe lisalehena.

Kelle leht?
Kogu taasilmumisaja kestel on tõsiselt arutletud selle üle, kelle leht Eesti Kirik on. Kas kirikuvalitsuse häälekandja, koguduseliikme leht või lihtsalt universaalne väljaanne tõde otsivale inimesele, nii nagu üks kristlik raadiojaam ennast reklaamib?
On mõeldud, et ajaleht võiks olla EELK ja E.E.L.K. ehk siis Kodu- ja Välis-Eesti kiriku ühine häälekandja.
Mõned ametivennad on pakkunud välja idee muuta Eesti Kirik oikumeeniliseks kristlikuks väljaandeks, sest ühelgi teisel kirikul Eestis ei ole oma regulaarselt ilmuvat nädalalehte. Kõigil neil ettepanekutel on oma iva ja ka oma ohud.

Minu leht!
Kui minult küsitaks, kelle leht Eesti Kirik on, vastaksin, et see on eelkõige minu kui lugeja leht. Ainult siis, kui ta mind lugejana kõnetab, ootan ma iga uut numbrit huviga. Veelgi enam. Mõnd varasemat aastakäiku sirvides leian sealt ikka ja jälle sündmusi, mille toimumist ma enam hästi ei mäletanudki. Ajaleht talletab ja vajadusel taaselustab nii meie kiriku kui ka meie endi mälu ja ajaloo.
Umbes 30 aastat tagasi sattusid pooljuhuslikult mu kätte 1920ndate ja 1930ndate aastate kokkuköidetud Eesti Kirikud. Mäletan, et võisin selles maailmas isegi söömata ja magamata pikalt uidata. Nii põnev tundus see aeg ja nii huvitavad need inimesed, kelle kohta mul isiklikud mälestused puudusid, kuid kes tänu ajalehele muutusid järsku elavaks. Pole võimatu, et just sealt sain mõnegi impulsi, mis aitasid mu otsust lõplikult kirikutööle tuleku kasuks kallutada.
Nüüd, kakskümmend aastat pärast lehe taasilmumise algust oleme olukorras, kus meie kiriku häälekandja väljaandmise jätkumine sellel tasemel ja sellises headuses, nagu oleme harjunud, on suure küsimärgi all.
Tänu SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu esimehe Jüri Eha­salu tõsistele jõupingutustele on Eesti Kirik saanud lisaks kiriku toetusele alates 2004. aastast ka riiklikku dotatsiooni, mida Läti kolleegid on kadestanud. Kui seda poleks olnud, oleks tänane pilt kindlasti teistsugune.
Kas see nii ka jätkub, pole sugugi kindel. Kindel on aga see, et kui meie kirikuna, kogudustena ja lugejatena oma lehte soovime ja selle heaks panustame, siis see ka ilmub.
Imetlen kauaaegse peatoimetaja Sirje Semmi professionaalsust luua toimetuses töökas meeskond, kes oludele vaatamata on suutnud alati anda endast parima.
Kolleegiumi nimel tänan lehe 1000. numbri ilmumise puhu kõiki endisi ja praegusi Eesti Kiriku töötajaid ja kaastöölisi ning soovin Jumala abi ja õnnistust selle tänuväärse töö jätkamiseks. Parafraseerides klassikut: kui kolmapäeviti ilmub ajaleht Eesti Kirik, siis ära küsi, kelle leht see on. Tea, et seda tehakse just Sinule, hea lugeja!

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)