Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ajalehest Eesti Kirik aastatel 1923–1940

21.04.2021 | | Rubriik: Kirikuelu
Päismik 1924. a.

Iseseisva vaba rahvakiriku asutamine 1917. aastal ja kaks aastat hiljem kiriku põhikirja vastuvõtmine tõstsid päevakorrale ka kiriku häälekandja väljaandmise küsimuse. 

Uue ajalehe ellukutsumine oli seda olulisem, et Ristirahva Pühapäevaleht, mis oli seni olnud tähtsaim kristlik väljaanne, lõpetas 1919. aastal ilmumise. Ehkki ettepanekud kirikulehe väljaandmiseks kõlasid juba 1919. aastal, lahenes küsimus esialgu teisiti. 

Ettevalmistused ajalehe väljaandmiseks

Nimelt alustas 1920. aastal Eesti Misjoni Seltsi väljaandena ilmumist ajaleht Meie Kirik, mis täitis esimestel tegevusaastatel ka kogu kiriku häälekandja ülesandeid. 

Võib-olla polekski kiriku ametliku häälekandja küsimus niipea tõstatunud, kui 1921. aasta alguses poleks Meie Kiriku veergudel ilmunud artiklit, milles ajalehe väljaandja, Ida-Harju praost Harald Põld teatas, et Meie Kirik esindab üksnes kiriku alalhoidlikumat vaimulikkonda ja liikmeid. Selle kinnituseks keeldus Põld 1921. aasta kirikupäeval temast erinevaid usulisi seisukohti esindanud vaimulike töid avaldamast ja otsustas ajalehe üldkiriku häälekandja positsioonilt taandada. 

Juba samal kirikupäeval moodustati kiriku ametliku häälekandja väljaandmise ettevalmistamiseks komisjon. Esialgse kava kohaselt pidi uus väljaanne ilmuma kord kuus, andma ülevaateid kiriku ja koguduste elust ning hoiduma poliitiliste küsimuste käsitlemisest. 

Nii nagu Meie Kiriku puhul, iseloomustas 1920. aastate alguses ilmunud kiriklikke ajakirjandusväljaandeid üldiselt suunatus kirikus kindlat vaimulaadi esindavatele huvigruppidele. 

Näiteks ilmusid lühemat aega vennastekoguduslikku vaimulaadi esindavad väljaanded Sõnumitooja, Vahimees ja pikemat aega ajaleht Kristlik Perekonna Leht. Eesmärgiga edendada ühiskonnas kristlikku ilmavaadet ilmus ajaleht Elu Vaod. 

1922. aastal lahvatas kirikus õpetusküsimuste arutelu, mis tõi endaga kaasa vaimulikkonna koondumise eri gruppidesse. Meie Kirik esindas kiriku alalhoidlikku voolu. Alates 1923. aasta jaanuarist alustas Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeistri väljaandmisel ilmumist ajaleht Protestantline Ilm, mille ümber koondus liberaalne vool. 

Suurem osa kiriku vaimulik- ja liikmeskonnast ei kuulunud aga kumbagi rühma. 1923. aasta oktoobris kiriku ametliku väljaande teemal sõna võtnud Hugo Bernhard Rahamäe sõnul oli võõristav, et sel ajal, kui väiksematel huvigruppidel ilmusid oma väljaanded, puudus kirikul ametlik häälekandja. 

Seda kinnitas ta ka 1923. aasta detsembris ilmunud ajalehe Eesti Kirik proovinumbris, võttes nii kokku ajalehe asutamisele eelnenud arutelud ja ajalehe eesmärgid: „On mitmeti rõhutatud nii konwerentsidel, sinoditel kui ka kirikupäewal: Eesti kirikul peaks oma häälekandja olema, milles ta võiks oma rõõmusid ja walusid awaldada, seisukohta wõtta põlewates päewaküsimustes, tähiseid sisse torgata tulewiku rajamiseks ja tõsist kosutust pakkuda inimesele ja tema igawesti elawale ja küsiwale hingele.“

Rahamäest sai Eesti Kiriku esimene peatoimetaja. Ajalehe avanumbris selle eesmärkidest kirjutades mainis ta ajalehe väljaandjate soovi kirikuliikmeid ühendada ning vooludevahelise võitlusega mitte kaasa minna. 

Võitlus õpetusküsimuste ja alates 1924. aastast ka kirikukorralduse üle muutus aga üha teravamaks, mistõttu sattus kümnendi keskel ohtu koguni kiriku ühtsena püsimine. 

Ka Eesti Kirik mängis selles oma osa, sest väljaandest kujunes vaba rahvakiriku korraldust ja kiriku ühtsust kaitsnud kiriklik-konfessionaalse voolu häälekandja. See tõi endaga juba alates 1924. aastast kaasa kokkupõrked nii konservatiivse Meie Kiriku kui ka liberaalse Protestantlise Ilma toimetajatega. Etteheited puudutasid nii teoloogilisi erimeelsusi, aga ka ajalehe sisu üldisemalt.

Kiriku häälekandja

Ka ärevatel 1920. aastatel, mil Eesti Kirik esines kiriku ametliku häälekandjana, kuid esindas samal ajal võitluses õpetusaluste ja kirikukorralduse eest ühe voolu vaateid, erines ajaleht mitmeski osas teiste voolude väljaannetest. 

Eesti Kirik pööras algusest peale kirikuelule teistest väljaannetest mitmekülgsemat tähelepanu. Kui teiste voolude väljaanded keskendusid enam õpetusküsimustele ja kirikupoliitilisele kemplemisele ning trükkisid omal valikul ära ka üksikuid kogudusi puudutavaid uudiseid, siis Eesti Kirik kajastas suuremas mahus kogudustes toimuvat, välisuudiseid ja mõistagi ei saanud üle ka kirikupoliitilistest aruteludest. 

Tagaplaanile jäid usuteaduslikud käsitlused. Selle põhjusi võib otsida väljaande ümber koondunud kiriku keskvoolule omistatud põhimõttest, mis tähtsustas rohkem kristlikku elu ja vähem õpetust.

Teiseks kajastas väljaanne kiriku(valitsuse) ametlikke seisukohti. Piiskop Rahamäe ametiajal aastatel 1934–1939, mil kirikus viidi läbi võimu tsentraliseerivad reformid, vähenes kirikupoliitiliste arutelude osakaal ja suurenes ülevaateartiklite arv.

Eesti Kiriku peatoimetajad

1931. aastani oli Eesti Kiriku peatoimetaja Rahamägi. Konsistooriumi koosseisus toimunud muutuste tõttu lahkusid ametist nii Rahamägi kui ka tegevtoimetaja Jakob Aunver. Rahamägi tõmbus mitmeks aastaks kirikujuhtimisest kõrvale. 

Väljaande peatoimetajana asus nüüd tööle Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Varik. Tegevtoimetajateks olid Tallinna Jaani koguduse õpetajad Aleksander Sternfeldt ja Bruno Hasselblatt. 1934. aastal, kui Rahamäest sai kirikujuht, naasis Aunver ametisse, saades nüüd väljaande peatoimetajaks. 

1939. aastal, mil kirikus lahvatas kriis Rahamäe abielulahutuse ümber ja piiskop tagandati ametist, vahetati välja ka kirikulehe peatoimetaja. Sellesse ametisse asus senine sisemisjoni sekretär Albert Soosaar

Ent lühikese aja jooksul jõuti veel kord peatoimetajat vahetada, sest Johan Kõpu valimisele piiskopiks 1939. aasta lõpus järgnes 1940. aasta veebruaris taas toimetaja vahetus. Eesti Kiriku viimase toimetajana töötas Nõmme koguduse õpetaja Anton Eilart.  

Ajalehe sulgemine

Nõukogude okupatsioonivõim asus juba 1940. aasta suvel senist ühiskonnakorraldust lõhkuma ning et religioon oli uue võimu silmis igand, olid usulised organisatsioonid esimeste seas, kelle tegevusvabadust kärbiti.Esimesed sammud usuelu piiramisel astus võim juba 1940. aasta suvel. 

Vaimulikud jäid ilma perekonnaseisu- ametniku õigustest, keelustati laste ja noorte usuline töö, lõpetati usuõpetus kõigis õppeasutustes. Tartu ülikooli usuteaduskond pidi oma tegevuse lõpetama 31. augustiks 1940. Kõik eraõppeasutused, sh kiriku ülalpeetavad koolid, likvideeriti. 

Selles olukorras ei säästetud muidugi ka usulisi väljaandeid. Usuliste ajalehtede ja ajakirjade väljaandmine ning usulise kirjanduse avaldamine lõpetati samuti ja raamatupoodidest korjati seni avaldatud kirjandus kokku ning valdav osa sellest hävitati. See kõik sündis sisuliselt üleöö ja sammhaaval, nii et kirikujuhtide seas puudus selgus, milliseid otsuseid homne päev toob. 

Seetõttu pole ime, et ajalehe viimane number, mis ilmus 22. augustil 1940, ei peegelda mingeid märke peatsest sulgemisest. Ent ometi nii läks ja järgmiseks ligi viiekümneks aastaks Eesti Kiriku väljaandmine peatus, enne kui 4. märtsil 1990. aastal ajaleht taas ilmuma hakkas. 

Priit Rohtmets,

kirikuloolane

Pildigalerii:

Viimane lehenumber (1940).
4. märts 1990: Eesti Kiriku taasilmumine.
Teemad:

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)