Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Ajale kaotame kõik lahingud

01.09.2006 | | Rubriik: Ühiskond

Suvesoojuses on muu hulgas ka mahti
külastada oma esivanemate kodu, tulla oma lätete juurde. Kusagil Eestis on
sellised aken ja uks. Hää on korragi aastas tulla, mõneks minutiks seisatada,
olla ja tunda. Vanaema hindas ka ise oma maja perspektiivi: kunagi jääb sellest
puruhunnik. Nii ta ütles.

Eks igal ajajärgul on inimestel oma mõtted,
püüdlused ja tahtmised. Kolmekümnendatel olid oma talu, oma väike häärber
kullakallid. Nüüd on aeg sellest ammu mööda ja üle läinud. Lapsed enamasti ei
jaga vanemate püüdlusi ja vaateid. Olen seda ise valuliselt läbi elanud: kui
inimene kaob, siis algab tema kogutu lammutamine ja lagastamine.

Sõjandushuvilisena olen mõelnud aja
fenomenile. Ajale vist kaotame kõik lahingud. Kui palju meeletuid ja tuliseid
lahinguhetki on olnud, kus hammaste, küünte ja verega klammerdutakse maa külge.
Ja ühel hetkel pole seda kõike enam vaja. Aeg on raudpunktist lihtsalt üle ja
mööda läinud. Ka suured võitlushundid on aja käest lihtsalt pähe saanud.

Mõnikord on õige see, et oota natuke ja
kõik laheneb iseenesest. Mulle meeldis Eesti Kirikus järjejutuna ilmunud
teadustöö, kus Jumalat võrreldi küll aja, raha, võimuga jne. Aja analoogia on sügav.
Aega nagu Jumalat keegi otseselt ei näe. Kuid ometi aeg toimib vägagi oluliselt
meie eludes. Asjata ei õpetata: Issand, õpeta meid meie päevi arvestama, et me
targa südame saaksime.

Mulle väga meeldib see piibellik ütlemine,
et teie olete nagu suits, mida pisut aega nähakse ja siis seda enam ei nähta.
Tõepoolest: inimelu nagu hajuv sinine suitsupilv. Kuid igal hetkel muidugi ei
mõelda sellele. Tuntud inimeste elukäiku jälgides on mulle silma jäänud – kui
palju kuulsaid ei ole saanud viiekümne aastasekski. Kasvõi meie omaenda neli
Juhanit: Liiv, Sütiste, Smuul, Viiding.

Tõnu Õnnepalu on ilusasti kirjutanud, et
Eestimaal on selgesti näha kolm varemete lainet. Need on baltisaksa mõisad,
kolmekümnendate talud ja kolhooside tootmishooned. Mitmel korral on püütud
tõusule minna ja iga kord on see pooleli jäänud. Just aja tõttu. Nüüd on
selgesti näha neljas laine: uuselamurajoonid suurlinnade ümbruses. Millal neid
hakatakse maha jätma? Tänapäevane ehitusstiil (prussid, plekid ja villad) pole
iseenesest kuigi püsiv.

Sellesuvisel Eesti Kiriku reisil rääkis
väga mõtlemapanevalt Tori koguduse juhatuse esimees Jüri Kask: «Kui rikas mees
seisab püsti, siis vaadatakse tema poole alt üles. Aga kui ta kukub pikali
(sureb), hakatakse rääkima, et ta oli joodik ja muu paha. Valgre, kellele nüüd
püstitatakse Pärnusse mälestusmärk, oli oma eluajal joodik ja kaltsakas, keda
ei hinnatud.» Inimlikud teed ja aja teed on kummalised. Oma eluaja sees tuleb
mõni hea tegu korda saata, et sind hinnataks ka üle sinu aja.

Rannar Susi

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)