Esileht » Uudis » Uudised »

Ajakirjanik Margit Kilumets sai Hea Sõna auhinna

05.10.2007 | | Rubriik: Uudised

Täna kell 14 annab Eesti Ajakirjanike Liidu Naistoimetajate Ühendus Viru keskuse Rahva Raamatu poes üle esimese Hea Sõna auhinna. Laureaadiks on valitud Margit Kilumets, ajakirja Eesti Naine toimetaja.

Image
Margit Kilumets. Foto: Indrek Arula

Laiemale üldsusele sai ta tuntuks dokumentaalfilmi «Afganistani armid» stsenaristi ja toimetajana. 2006 tema sulest ilmunud raamatut Ita Everist «Elu suuruses» on saatnud müügiedu. Hea Sõna auhinnaga soovitakse tunnustada Eesti meedias silma paistnud esinejat, kes kannab positiivseid humanistlikke väärtusi vastukaaluks ühiskonnas laialt levinud ärapanemisele, kõmuhimule ja meelelahutusele.
Värske laureaat soostus Eesti Kirikule andma lühiintervjuu.
Hea Sõna auhind on suur tunnustus. Milline on Sinu retsept töötada, säilitades eetikat? Kuidas jääda puhtaks meediakeskkonnas, kus tõesti on palju kõmuhimu ja julma müügiedule orienteeritust?
Mina ise olen nii mõelnud: võib-olla on headus tänapäeva mõistes hoopis omamoodi nõrkus, sest ma ei ole ju selline ajakirjanik, kes murrab vägisi sisse ja torkab diktofoni nina alla ka siis, kui inimene ei taha rääkida ja on sellest korduvalt keeldunud. Ma pole see nn ühiskonna valvekoer, olen pigem aedniku tüüpi, puhta põllega ajakirjanik, nagu mind Eesti Televisioonis ristiti. Aga ma ei tea siiani, on see rohkem voorus või nõrkus. Kui auhind antakse, siis ju kellegi meelest on voorus.
Milline on Sinu töömeetod? Kuidas paned inimese avanema?
Arvatavasti parim viis võita usaldust on võtta inimese jaoks piisavalt aega, kohtuda väga mitu korda, pidada kinni lubadustest ja kindlasti töötada temaga koos teksti kallal.
Parim ja kõige stressivabam on luua kirjalikku teksti, kaamerasilma ees on inimene ikkagi veidi rohkem pinges. Mul on olnud õnne töötada ainult sellistes väljaannetes ja kanalites, mis ajakirjaniku nime ei määri. Ja mul on julgust öelda ära koostööst väljaannetega, mille egiidi all pean hakkama inimese ees oma kolleegide käitumise pärast vabandust paluma. 
Ütlesid, et Sinu suur armastus on inimene, tema ainulaadne, kordumatu lugu. Mis Sind hetkel inimestes huvitab, mis on üldse Sulle aktuaalne töises plaanis?
Sain raamatu kirjutamise maitse Ita Everi biograafiat tehes suhu ja unistan loomulikult uuest, pikema ja süvenenuma teksti kirjutamise võimalusest. Kevadel see terendab, nii on mulle lubatud. Siis saan igapäevasest vehkimisest veidi hinge tagasi tõmmata.
Ja tõsielufilmid paeluvad mind endiselt: paar-kolm ideed ja niidiotsa hõljuvad mu läheduses õhus, loodetavasti on mul vaprust neist kinni haarata.
Kuidas on juhtunud, et staažikas ajakirjanik nagu Sina polegi Eesti Ajakirjanike Liidu liige?
Pole veel vajadust tundnud, sest oma loomult ei ole ma üldse eriti organisatsioonidesse kuuluja tüüp. Mul on soe pere ja palju sõpru ning nad kõik nõuavad aega, mida ajakirjanikul kahjuks napib. Millegi liikmeks olemine ja mingisse ühendusse astumine ei tähenda ju ainult õigusi, küllap kaasnevad sellega ka kohustused, mida ma praegu veel pole valmis kandma. Aga ma usun, et see aeg tuleb.
Kui suur on teie pere?
Vanuse järgi: abikaasa Juhan Kilumets (43), poeg Juhan Kilumets (18), tütar Minna Kilumets (13) ja meie taksikoer Tuuli Kilumets (3).
Ausalt öeldes on nemad samuti auhinna väärilised, sest ilma «taustajõududeta» ei saaks ega suudaks ma teha oma tööd. Mul peab kodus kõik hästi olema, see on eeldus, et ma tahaksin ja oskaksin ka väljaspool tubli olla.

Juune Holvandus

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks!
(Ps 33:12)