Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Aja- ja perelugu pastori päevaraamatutest

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /


Anu Saluäär. Allar Viivik/ Keila leht

Ado Köögardal (1891–1957) oli Keila Miikaeli koguduse õpetaja 1921–1957 ja Lääne-Harju praost aastail 1935–1957. Nelikümmend aastat oma elust (1910–1950) pidas ta päevikut, mille digiteerimist Harjumaa Muuseum alustas 2014. aastal ja kus jutujärg on tänaseks jõudnud 1933. aastasse. Raamatu kujul on praeguseks trükis ilmunud neli köidet (aastad 1944, 1945, 1946/1947 ning 1949). Ilmumisjärge ootavad aastad 1948 ja 1940. 

Kui vanaisa suri, olin kaheksa ja poole aastane. Nii et temaga koos olla sain ainult seitse-kaheksa esimest eluaastat. Olin päris sageli Keilas vanaisa-vanaema hoida ja mälupildid on üsna selged ja värvilised, lähevad viimastel aastatel isegi üha selgemaks. Käisin vanaisaga iga päev jalutamas, samal ajal kui vanaema kodus majapidamistöid tegi. 

Meil oli kindel päevakord. Igal aastaajal korjasime väljas midagi: esimesi pajuurbi, esimesi sinililli, esimesi ülaseid, nurmenukke, pääsusilmi ja kullerkuppe, ikka vanaemale. Suvel metsmaasikaid Keila männikus, sügisel võitatikuid. Mäletan isegi kännu otsas istumist ja traditsioonilist pajupilli tegemist. Küllap ta mulle ka midagi jutustas, aga kui palju laps sellest aru sai. 

Kui tema päevaraamatud, suured foolioformaadis poognad, pärast vanaisa surma koos vanaemaga Keilast meie juurde Tallinna kolisid, olin kümneaastane. Kui ma 1. jaanuaril 1961 alustasin ise oma esimese päeviku pidamist, olin 12aastane. See pidi olema vanaisa mõju. Kahtlustan, et vanaisa päevaraamatud on kujundanud minu huvisid ja kogu ilmavaadet lapsest saadik. Aastakümneid sai neid kodus ikka loetud ja lehitsetud, õpitud Eesti ajalugu ja perekonnalugu.

Nõukogude ajal ei näidatud neid poognaid kunagi kõrvalistele inimestele. Ja lapsele oli ütlematagi ja keelamatagi selge, et koolis nendest ei räägita. Olen emapoolse vanaisa ja vanaema ainus lapselaps ja seega justkui ka nende päevaraamatute eest vastutav. Eriti pärast ema surma 2015. aastal. Minu ajaloolasest tütar Ulla Kadakas aitas vanaemal päevaraamatuid ja fotokogu korrastada ja pidas oma Keilas elatud aastatel (2006–2016) ühendust Harjumaa Muuseumiga. Näitus Ado Köögardali reisipiltidest („Väljasõidud Eestis“) pandi muuseumis üles 2009. aastal ja 2010 ilmus ka näituse kataloog koos fotode ja päevikukatkenditega.

2014. aastal hakkas muuseum Ulla algatusel oma kodulehel avaldama päevaraamatute sissekandeid alates 1924. aastast: „täna 90 aastat tagasi“. Ja see on jätkunud aastast aastasse. Muuseumitöötajad sisestavad teksti päev päeva kõrval ja praegu võib iga huviline lugeda, mis toimus Keilas, Keila ümbruses, kirikuelus, Eesti riigis ja pastori perekonnas 1924. kuni 1933. aastani. Ka seda, missugune oli ilm täna 90 aastat tagasi. 

Neljakümnendate aastate päevaraamatute ümberkirjutamist ja kommenteerimist alustasin pärast pensionile jäämist ja Keilasse elama asumist. See tundus lausa möödapääsmatuna, kui kõndisin jälle linnas, mida mäletasin 60 aastat varasemast ajast. Mis oli alles, mis oli muutunud, mis kadunud. Elasin sisse tolle traagilise aastakümne õhustikku ja igapäevaellu, mis võrreldes 1920ndate ja 1930ndatega oli radikaalselt muutunud. 

Keilas on siiani alles inimesi, keda pastor Köögardal on ristinud, leeritanud või laulatanud. On alles nende inimeste sugulasi ja järeltulijaid, kes esinevad päevaraamatute lehekülgedel. Tänulikult ja kohusetundlikult on pastor üles tähendanud kõik koguduseliikmed, kes näljaaegadel tõid õpetajale kingiks toiduaineid või lambavilla ja vahetasid mõtteid sündinud või ähvardavate asjade üle. 

Päevaraamatute seisukord kannab selle aja märke – enne kui pastor 1951. aastal kirjutamise katki jättis, on ta millalgi, tõenäoliselt 1950. aasta paiku, hävitanud, ilmselt läbiotsimise hirmus, osa igapäevastest ülestähendustest ja teinud puuduvatest osadest hädapärased lühikokkuvõtted (aastad 1940, 1941, 1942, 1943, 1944), mida nüüd võib lugeda otsekui salakirja. Aga kõnekad on needki ja nendegi leidmine oleks olnud okupatsiooniajal piisav põhjus arreteerimiseks. 

Näide 1940. aastast

16. juunil oli Hageris praostk. vaimulik laulupäev. Süda juba homm. täis muresid. Leedu mitmed linnad okupeeritakse.

17. juuni hom. kell 7 maanteel suur sõitmine. Vene tunnimehed Keila sillal. Sõjamasinad andsid vastutulijatele teed. Mürin pani kõrvad huugama. Lennukid põrisesid pää kohal. 

18. juunil käisin Lenderis juuni ja juuli palga järel. Pakiti asju, sest ruumid läksid sõjaväe kätte. 

20. juunil. Õhtupoolikul sadas kord kerget vihmagi siis, kui meie oma kraami kolisime ja klaveri olime tõstnud õue. Komisjon käis kiriklas: üks sõjaväelane ühes Harju maavanema ja politseikom., kaasas Vene sõjaväelane. Gospodin svästšennik, pol. kom., meie ohvitser, tagaselja gospodinid. Samalo lohutas mind, et tohtisin mööbli kaasa võtta. Tallinnas pidi lahkuma majast 2 tunni jooksul ja mööbel alles jätma. 

20. juunil 1940 tõsteti perekond välja Keila kiriklast, kus oli elatud 20 aastat, majja asus Vene sõjavägi. Praegu seisab XVIII sajandi lõpust pärit pastoraadihoone laastatud seisukorras juba aastakümneid tühjana, oodates oma kohtuotsust.

Mõistagi ei olnud õpetaja – ja enamiku eesti rahva – hirmud 1940. aastatel põhjendamatud. Sõjasündmused niikuinii, aga eriti Nõukogude okupatsiooni tagasitulek 1944. aastal muutis nii kirikliku kui ka igapäevaelu tõeliseks maiseks põrguks. 

Sissekanne 21. jaanuarist 1946

/—/ Päälegi tekkis mulle eile õhtul jälle suur ahastus, millest jutustan edaspidi, ja millest päästmist ma palun Jumalalt, kes mind küll jällegi rahustas, nii palju kui lihalik inimene Jumala rahu üldse oma südames hoida suudab. See tähendab: ma pean ühtelugu jälle uuesti paluma, et Jumal päästaks meid ahastusest, kuigi ma usaldan Jumalat, et ta täidab oma tõotused.

Ilmselgelt oli toimunud esimene kokkupuude riikliku julgeoleku ülekuulajatega, mis hirmutas ja masendas nii, et kirjutaja ei julgenud hiljem oma ülestähendusi sellest ajast säilitada (pool 1946. aastast ja pool 1947. aastast on kadunud). Aasta hiljem, 1947. aastal, olid „diabolite“ külaskäigud juba rutiiniks muutunud ja ta kirjeldab üsna üksikasjaliselt, mida temalt ja mitmetelt teistelt Keila inimestelt küsiti (kellega omavahel muljeid vahetati) ja mida rumalatele küsimustele mõningase iroonilise üleolekuga vastati. 

29. augustil 1947: Olen igatahes palju rahulikum kui aasta eest, kus see kiusamiste tants algas täie hooga. Aasta eest olin nõnda õnnetu, et arvasin, et ma nii pikka aega, nagu seda on aasta, kiusamisi küll ei talu. 

Ülimalt ettevaatliku ja tagasihoidliku inimesena (kes siiski ettevaatamatult – või just nimelt ette vaadates – pidas päevikut, üritades ehk Balthasar Russowi kombel jäädvustada pöördelisi aegu) jäi praost Köögardal arreteerimata ja küüditamata, ühena vähestest oma ametivendadest. Eesti luterlik kirik jäi alles, vaatamata kõikidele repressioonidele, kitsendustele ja ahistustele, mida kirjeldavad päevaraamatud aastatest 1944–1949. 

1948. aastast pärineb sissekanne 

Keilas, 18. novembril 1948: Et Hilda kodust ära on ja inimesi ka käib vähe, siis on mul aega ja ma kirjutasin välja H. R. Pauckeri raamatust „Estlands Geistlichkeit“ kirikuõpetajate kohta Põhja-Eestis pärast suurt katku 1710. aasta lõpus, kes neist katku surid ja kes põgenesid ja kes ametkohale jäid. Kirikuõpetajate arv vähenes, kui ma ei eksi, 1710. aastal 36 võrt. Aasta lõpul oli ametis 31 kirikuõpetajat Põhja-Eestis ja Tallinnas. Protsendiliselt oli 1710. a. kirikuõpetajate kaotus umbes võrdne 1944. a. Eesti kirikuõpetajate kaotusega, kuid arvuliselt on nüüdne kaotus palju suurem kui suure katku ajal. Leidsin 1710. a. kohta mõndki huvitavat. Haljala õpetaja Philipp Ludvig Kopfi kohta räägiti, et ta 1710. a. kirikuuksele risti löödi sellepärast, et ta ei ütelnud, kus olid kiriku hõberiistad.

Olen ülimalt tänulik Harjumaa Muuseumile, kes (Keila linnavalitsuse materiaalsel toetusel) oli valmis käsikirjade raamatuteks vormimise oma tööplaani võtma. Esimese köitena ilmus 1944. aasta (2019), teisena 1945. aasta (2020), kolmandana 1949. aasta (2021) ning 2022. aasta jõuludeks sai kaante vahele neljas köide, aastad 1946 ja 1947, mille avalik esitlus toimus Keila jõesaarel Harjumaa Muuseumis 28. jaanuaril 2023.

Käsikirjad on avaldatud lühendamata, autori keelepruugis, sõna-sõnalt, niipalju kui need on loetavad (mõnedel poognatel on küll kohati tint niiskuse käes laiali valgunud ja leheservad narmendavaks muutunud). Lugejad võivad neid raamatust lugeda igaüks oma maitse järgi – ühtesid huvitavad aastatetagused ilmateated, teisi toidud, mida pulmades-ristsetel-matustel lauale pannakse, eluolu tingimused okupatsioonide ja sõdade ajal, kolmandaid kokkupuuted oma sugulaste-tuttavatega, neljandaid Eesti kiriku saatus ja üleüldise mentaliteedi muutumine või nõukoguliku religioonivastase võitluse kroonika. 

Meie perekonnale, Ado Köögardali järeltulijatele, on see kõigele lisaks perekonnalugu, lugu ühe Viljandimaa talupere laste saatusest. Päevikusse on ümber kirjutatud ka vend Jaan Sillandi kirjad Siberist ja vanemate kirjad kodutalust. Ado Köögardali sünnikoht, Naanu talu Saarepeedi külas omaaegses Uue-Võidu vallas, asub muistse linnamäe all.

Keilas, 21. augustil 1948.

/—/ Naanu oli looduslikult ilus koht; nüüd on see räpane ja metsistunud. Naanu on võõraste käes. Peab teda kommunist ja Lepiku Liisu ajaja. Õp. Lattik elab pagulasena välismaal. Ka Viljandi kirikumõisa ei ole enam kirikuõpetaja käes. Veel austab enamus rahvast kirikuõpetajaid, aga seaduse ees on kirikuõpetaja juba teise järgu kodanik, vana aja põlatud jäänus. 

Kui praegu kurdetakse raskete aegade ja kõikvõimalike pisiprobleemide üle, siis peaksid täpsed ja üksikasjalised ülestähendused 1940. aastatest inimesi korrale kutsuma ja võrdluses minevikuga praegust aega adekvaatsemalt hindama. 

Anu Saluäär

Ado Köögardal 1954. a  

Ado Köögardal

9. jaanuar 1891 Naanu talu, Karula vald – 16. aprill 1957 Keila

Õppis 1910–1911 Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas ja 1912–1916 usuteaduskonnas

Ordineeriti 9. septembril 1917

Kuulus akadeemiliselt korporatsiooni Fraternitas Estica

Vaimulikuna teenis 1918–1919 Oudova linna ja maakonna eesti kogudusi, 1919–1921 Kanepi kogudust, 1921–1957 Keila kogudust; 1935. aastast oli Lääne-Harju praost

Oli abielus Adele Hilda Kuusikuga, poeg ja kaks tütart

Tegutses ka koolis usuõpetuse õpetajana

1910–1951 pidas päevikut