Esileht » Uudis » Esileht »

Aitame neid, kel on abi vaja

18.03.2020 | | Rubriik: Esileht

Paastumine ei tähenda tingimata nälgimist. Kui nälg piinab, siis ta pühib naeratuse näolt ja takistab mõtlemist. 

Paastuaeg aga peab olema rõõmus aeg, tegema meie elu helgemaks, vabastama meid sellest, mis meid koormab, viima meid teistele inimestele lähemale. Tavaline elu toodab vaimset ja füüsilist prahti, ja see tuleb kunagi välja visata. Kanada kirjanik Jacques Gauthier soovitab paastuajaks avastada „kodu oma südames“ ja hakata seda põhjalikult koristama.

Kirik toonitab, et paastumine tähendab loobumist ülearusest. Igaüks vaadaku ja otsustagu ise, millest ta võiks või peaks loobuma. Nõnda kohtame üsna erinevaid ja vahel isegi üllatavaid paastumise vorme: mõni kustutab oma toidukaardilt maha tordid ja jäätise, teine „unustab“ suitsetamise – kokkuhoitud raha saab anda mõnele heategevale ühingule või oma linnaosa vaestele. Kasulik oleks meie pildirohkel ajal välja lülitada televiisor oma seebiooperitega ja selle asemel mediteerida või raamatuid lugeda. Ja miks mitte jätta ostmata uus kevadmantel, mida niikuinii vaja ei ole? Selle eest võiks mõnele vaesele vanainimesele tellida näiteks uued prillid.

Paastuaeg peab aitama neid, kel on abi vaja. Meie loobumised peavad rikastama neid, kel ei ole millestki loobuda. 

Kuid esineb ka paastumisevorme, mis ei ole vabalt valitud, vaid langevad väljastpoolt peale. Ja need tuleb vastu võtta sisemise naeratusega nagu kõik elu jalahoobid.

Minu paastuaeg algas juba enne jõule, siis kui selgus, et mu liivi raamat prantslastele nõuab palju rohkem tööd ja vaeva kui ette nähtud. Kirjastaja helistas iga paari nädala tagant ja küsis, kui kaugel ma olen. Ja ma pidin alandlikult tunnistama, et asi venib nagu tigu ja et mul endal puudub ülevaade veel lahendamata küsimustest. Vahel kahjatsesin, et olin hakanud seda tegema.

Ja siis mõtlesin, et iga kannatus on energia, mida peab suunama, kasulikuks muutma. Miks mitte kanda see pingutus Jumala ette liivi rahva eest? Nende vigade, lolluste, nende vussitud ajaloo eest … Nende eest, kes on ammu surnud, kuid peavad kunagi üles tõusma. Šestov kirjutab kuskil, et surnud ei olegi võibolla nii surnud nagu nad paistavad, ja et me peaksime seda meeles pidama, kui me neist kõneleme või kirjutame. Meie mõõdu järgi asetuvad liivlased minevikku, kuid ka minevik on OLEMAS, nagu olevik ja tulevik.

Fanny de Sivers

(20.10.1920–22.6.2011)

Katkend raamatust „Paastuaja kirjad“, teine trükk. Kirjastus Maarjamaa, 2007

Teemad:

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)