Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Aitäh, piiskop Einar!

30.09.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Piiskop Soone oma kirikuvalitsuse kabinetis. Foto on tehtud pärast Eesti Kirikute Nõukogu elutööpreemia tunnustust 2017. aastal. Kätlin Liimets.

Sel aastal pälvis EELK elutööpreemia emeriitpiiskop Einar Soone. 

2017. aastal emerituuri siirdunud, ent jätkuvalt kuni selle ke­v­­­­a­deni pastoraalseminari juhatajana töötanud piiskop Soo­ne alustas tööd EELKs 1973. aastal Lüganuse koguduse ase­õpe­tajana. Ta on aastakümneid panustanud õpetaja, praosti, assessori, õppejõu ja piiskopina EELK ülesehitamisse ja andnud olulise panuse oikumeenia arengusse Eesti Kirikute Nõukogu presidendina.

Einar Soone on olnud paljudele oluline õpetaja, aga ka kaasteeline, kolleeg ja vaimulik juht. Eesti Kirik on aastate jooksul palju kirjutanud piiskop Soonest. Sel korral andsime sõna tema kaastöölistele ja kolleegidele. Küsisime, mida soovitakse piiskop Einar Soone elust ja tegevusest esile tõsta.

TEISED PIISKOP EINAR SOONEST

Sõbrusta­sime Einar Soonega ju­ba tuden­gina. Kui asu­sin 1976. aas­tal tee­nima Viru-Ni­gula kogu­dust, said meist naa­ber­koguduste vaimulikud, kes tihedalt suhtlesid. Einar oli juba kolm aastat töötanud Lüganusel. Tema kogemused ja eeskuju olid suureks toeks mitte ainult mulle, vaid ka teisele noortele vaimulikele.

Vestlustes ilmnes, et Einaril oli väga selge arusaam luterlusest kui kirikust. Vai­mu­liku­töö polnud talle liht­salt oma usu väljendus, vaid ustav teenimine Kris­tu­se seatud ametis. Sellelt alu­selt lähtub minu meelest ka Einari haruldane pasto­raal­ne ja hingehoidlik os­kus. Kaasinimestesse ja ümbrit­se­­vas­se on ta alati – olgu preestri­na või piiskopina – suhtunud kui Kristuse esindaja.

Kiriku mõistmine üleilmses, oikumeenilises tähenduses tegi Soonest kaheks aastakümneks ka Eesti Kirikute Nõukogu aus­tatud ja armastatud pre­si­dendi. Tema võime su­hel­da erinevate uskkondade, ühis­konna­gruppi­de ja riigi esin­da­jatega on aida­nud kujundada ris­tirahva vääri­kat ja mõjukat positsiooni meie rahva keskel. Se­da panust on võimatu üle­hinnata.

Andres Põder, emeriitpea­piiskop 


Piiskop Einari juures ni­metaksin esmalt ta­sa­kaalu­kust ning püüdu näha ja mõista es­ma­pilgul vä­gagi erinevaid asju ühises tervikus. Selle eel­duseks on olnud tema sügav vaimulik elu ning kindlasti väga laialdased teadmised, mis ületavad ühe konfessiooni teoloogia ja praktika piire. Kind­lasti on siin talle olnud toeks erakordselt suur lugemus ning suhtlemine üle kiriku piiride.

Piiskop on ka väga praktiline inimene, kes on püüdnud oma õpilasi juhatada edasi ra­jal, mida ei iseloomusta kui­vad teoloogilised faktid, vaid pigemini on see olnud tõe­line elu rada, teoloogia in­kar­neerumise ja kirikliku teenimise rada. Kõik see on aga olnud saadetud piiskop Einari sõbralikust, mõnusast, lootust sisendavast ning alati isalikust ja hingehoidlikust vaimust. Olen väga tänulik ja rõõmus ühiste ja inspireerivate aegade eest UIs, sa­muti ühistel väljasõi­tu­del ja tema kaunis ko­dus.

Aastaid, õn­nistust, ar­mu, aus­ta­tud piiskop ja hea sõber Einar!

Ove Sander, assessor, endine usuteaduse instituudi rek­tor 


Einariga olen palju rää­ki­nud vai­muliku ame­tist. Te­ma jaoks on oluline, et vai­mu­liku ame­tis oleks esindatud nii õpe­taja, preest­ri kui karjase amet. Saan öelda, et nii minu kui Kaarli kogudu­se jaoks ja kindlasti piiskopi ametis on ta praktiliselt kõiki neid rolle ka täitnud.

Piiskop Einar on suure­pä­­rane õpetaja, kes oskab vaa­da­ta asju suures pildis ja mitme­ta­huliselt. Ta oskab panna ennast kuulama ja esile tuua olulise, mis annab võimaluse oma mõtteid ja teadmisi arendada. Õpetamise alla mahub tema rahulik meel, tähelepanelikkus ja hoolimine.

Karjasena on Einar hea hin­ge­hoidja, kelle juurde min­na isiklikes küsimustes või ametialaselt. Einari tasa­kaalu­kus, kui mitte öelda diplo­maa­tiaoskus, on omadused, mis kindlasti on aidanud areneda Eesti oikumeenial selliseks, nagu ta on. Hea karjane näeb, märkab ja hoolib.

Usun, et paljud meie vaimulikud on saanud Einari juhatusel häid juhtnööre ning kogemusi preestriameti kand­miseks. Aeg-ajalt pärast pikki koosolekuid märkis ta ikka, et parema meelega käiks talitustel ja peaks jumalateenistusi. E­inar oma olemusega on ilm­selt paljudele vaimulikele ol­nud ees­ku­juks, nõu­and­jaks ja juh­a­tajaks.

Jaak Aus, Tallinna Toom­pea Kaar­li ko­gu­duse õpetaja 


Olen Ju­ma­la­le väga tä­nulik nende kaheksa aas­­ta eest, mil tohtisin piis­kop Einariga töö­tada koos usuteaduse ins­tituudi pastoraalseminaris. Ju­hatajana suutis ta luua kesk­­konna, kus inimesed jul­ge­sid ennast avada, küsida, ref­lekteerida ning see kõik sillutas teed vaimulikuks kasvuks. 

Suureks rikkuseks on te­ma pikk praktilise töö ko­ge­mus. Ta õpetas sageli lugu­sid rääkides. Usun, et need lood, mis sisaldasid nii elu­ko­gemust kui elutarkust, mee­nu­vad tema õpilastele, kui nad on ise samalaadsetes situatsioonides, ning aitavad neil endil leida sobivat vastust või toimimisviisi. Temas on avarust ja mõistmist. 

Armastus Jumala ja ini­mese vas­tu on teinud piiskop Eina­rist väga hea hingehoidja ja vaimuliku juhendaja. Te­ma disk­reetsus andis julguse rääkida asjust, millest ehk muidu po­leks tihanud kõ­nel­da. Mul on olnud õnne olla külaliseks piis­kop Einari kodus. Seal tuleb eriti esile tema isalik pool – hoolitsus ja tohutu kü­la­lis­­lah­kus. Aitäh, armas piiskop Ei­nar, ole hoitud!

Liina San­der, pastoraal­se­­mi­nari ju­hataja assis­tent 


Piiskop Eina­ril on üsna harul­dane oskus erista­da olulist ebaolulisest – priori­teetide süs­teem peab olema paigas. See või­maldab alati maanduda jal­gadele ka siis, kui on tehtud kee­ru­ka­maid saltosid. Isegi kui alati ei õnnestu prioriteete täius­likult ja terviklikult jär­gi­da, ei tohi neid unustada ning tuleb ikka ja jälle nende juurde tagasi pöörduda.

Üks neist prioriteetide rida­dest, mida ta oma õpilas­tele on andnud, näeb ette, et esimeses järjekorras tuleb teisele ini­me­sele olla inimene, siis risti­inimene, siis oma kon­fes­siooni esindaja ja alles lõ­­puks oma konfessiooni vaimu­lik. See liht­ne, aga tõhus kaemus on­gi tei­nud võimalikuks harva esi­ne­va tervikliku kor­damine­ku vai­mulikus ametis nii preest­­ri, õpetaja kui karjase­na, rää­ki­­mata pretsedenditust ki­­­ri­­ku­poliitilisest edust ja tu­le­mus­­­likust tegevusest Eesti oiku­mee­nilise liikumise eden­da­misel.

Temaga koos töötamisel võis kindel olla, et kui on teh­tud usal­dus­otsus, siis an­tak­se ka va­badus te­gutseda. Sel­line, igati piis­koplik ja ar­mas­tus­väär­ne suu­na­mine viis sa­­geli tu­le­­muste­ni, mil­lest võis sü­­da­mest rõõ­mu tunda.

Eerik Jõks, muusika­­tead­lane

Einar Soone

emeriitpiiskop

Sündinud 26. septembril 1947 Raplas

Õppinud usuteaduse instituudis 1970–80

Ordineeritud 3.10.1973

Teeninud Lüganuse, Kiviõli ja Tallinna Kaarli kogudust

Olnud konsistooriumi assessor ja Tallinna praost

EELK piiskop alates 12.12.1992

Eesti Kirikute Nõukogu president 1993–2013, EELK esindaja EKNis 2013–2017

EELK UI pastoraalseminari juhataja 2012–2020

Pälvis 2020. aastal EELK elutööpreemia

Pildigalerii:

Einar Soone sai leeriõnnistuse 1966. aastal Raplas. 50 aastat hiljem peeti Rapla kirikus kuldleeripüha, kus piiskop teenis kaasa ja jutlustas. Pildil koos õp Mihkel Kuke (vasakult), Ants Leedjärve ja Kalju Kukega. Sirje Semm.
Eesti Kirikute Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse ühishuvide protokolli allakirjutamiselt 17. oktoobril 2002. a: EKNi president Einar Soone ja peaminister Siim Kallas. Arhiiv.
Einar Soone on Kaarli koguduse õpetaja olnud aastatel 1985–2012. Arhiiv.
1992. aastal piiskopiks pühitsetud Einar Soone 2016. aastal Hiiumaal Pühalepa kirikus koos peapiiskop Urmas Viilmaga armulauda jagamas. Kätlin Liimets.

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)