Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Aitab jumalateenistust paremini korraldada

25.03.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Peapiiskop Andres Põder õnnistas Tallinna Toomkirikus EELK esimese oma liturgiakäsiraamatu. Foto: Tiiu Pikkur

Teisipäeval, 17. märtsil peeti Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus tänujumalateenistus, kus esitleti Eesti luterliku rahvakiriku esimese Eestimaal koostatud ja trükitud liturgiakäsiraamatu – neljaköitelise kirikukäsiraamatu kaht esimest osa: «Jumalateenistuste käsiraamatut» ja «Talituste käsiraamatut».

Jumalateenistusel jutlustas peapiiskop Andres Põder, kaasa teenisid emeriitpeapiiskop Kuno Pajula, piiskop Einar Soone, EELK liturgiakomisjoni esimees assessor praost Tiit Salumäe, liturgiakomisjoni sekretär abipraost Peeter Paenurm, praostid Enn Auksmann, Marko Tiitus, Veiko Vihuri, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Tauno Teder, õpetajad Jaak Salumäe, Gustav Piir, Hannes Nelis ja Mihkel Kukk. Pühakirja luges Tallinna Kaarli koguduse organist Piret Aidulo ja kirikupalves teenis kaasa Haapsalu Püha Johannese koguduse organist Lia Salumäe. Muusikaga teenisid organist Kadri Ploompuu ja päeva psalmi laulis Tartu Maarja koguduse organist Elke Unt.
Peapiiskop tänas kõiki, kes on seda raamatut 18 aasta jooksul kokku aidanud panna. Ta ütles, et see on töö, mis jääb igaveseks: «Kasutage seda raamatut, et sellest saaks üks tööriist kiriku ehitamisel!»
Assessor Tiit Salumäe tänas kirikut, kes on kutsunud seda tööd tegema. Eriline tänu kuulus koostajate pereliikmetele, sest see töö sündis osaliste vaba aja arvelt. Tänati soome sõpru, kes nõu ja jõuga abiks olnud. Toomkirikus võttis sõna ka Soome kirikuvalitsuse jumalateenistuse ja muusika toimkonna juht praost Kai Vahtola, kes on olnud kõik need aastad EELK liturgiakomisjoni põhiliseks kontaktisikuks ja nõustajaks.
Kirikukäsiraamatu pikk ajalugu
Luterliku jumalateenistuskorra ajalugu ulatub pea viiesaja aasta taha, kui 1525. aastal kehtestati Tallinnas esimene jumalateenistuskord. Üle 370 aasta tagasi ilmus vanima eesti kirjakeele looja Heinrich Stahli «Kodu- ja käsiraamat», 1699. aastal piiskop Salemanni «Kässi-Ramat» ja 1834. aastal «Agenda ehk Kässiramat». Värskelt trükitud kirikukäsiraamatu otsene eelkäija agenda ilmus üle 100 aasta tagasi 1902. aastal.
Juba paarkümmend aastat pärast agenda ilmumist, 1920. aastal tõstatas prof Johan Kõpp selle uuendamise küsimuse, 1932. aastaks koostati jumalateenistuse põhikorra uus kavand ja 1939. aastal võttis usuteadlaste konverents selle vastu. Ent selle väljaandmine jäi pooleli. Sõjajärgsel ajal tegid agendakomisjonid küll head tööd, kuid raamatu väljaandmiseni ei jõutud. Välis-Eesti kirik redigeeris agendat ja andis selle raamatuna välja 1951. aastal. Seda käsiraamatut on kasutatud laialdaselt ka Eestis.
EELK liturgiakomisjon loodi 1991. aastal, 18 aasta jooksul on selles töötanud kokku 17 inimest, peetud on 112 koosolekut. Uue agenda koostamisele pandi punkt 2007. aastal, see saadeti vaimulike konverentsile tutvumiseks, tehti täiendus- ja parandusettepanekuid. Piiskoplik nõukogu võttis eelnõu vastu samal aastal.
Möödunud aastal sai käsiraamat vaimulike konverentsil üle poole vaimulike toetuse. 19. veebruaril 2008 kehtestas piiskoplik nõukogu EELK jaoks nii vana agenda kui ka uue kirikukäsiraamatu. See otsus võimaldab «Jumalateenistuste käsiraamatu» ja «Talituste käsiraamatu» ametlikult kasutusele võtta.
Liturgiakomisjoni pöördumises seoses uue käsiraamatu ilmumisega on öeldud, et see ühendab meid nähtavamalt soome, rootsi, saksa, läti ja ameerika luterlaste ning anglikaanide jumalateenistustega. Palju on õpitud ka katoliku liturgiareformist. Komisjon on töötanud meie kiriku traditsioone ja võimalusi arvestades, olles samas avatud oikumeenilisele arengule. Kirikukäsiraamatut võib pidada erinevate traditsioonide ja ootuste ühiseks kokkuleppeks ja kompromissiks.
Nüüd ootavad trükijärge kaks viimast osa – «Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat» ja jumalateenistusel loetavaid piiblitekste sisaldav «Lugemiste raamat». Lähiajal ilmub jumalateenistuste ja talituste juhend, organisti noodiraamat ja kirikupalvete variante sisaldav vihik. Kogu materjal pannakse Internetti ja kogudustele töötatakse välja abimaterjal jumalateenistuse korra õppimiseks.

Tiiu Pikkur

Tiit Salumäe
, liturgiakomisjoni esimees:
Uue käsiraamatu tegelik kasutusele võtmine näitab, mida see väärt on. See on õppimise protsess, mis ei ole väga lihtne. Paljud põrkuvad tagasi, sest pole valmis vaeva nägema. Tarvis on hakata uut raamatut kasutama, nii saab uue korra selgeks õppida. Kahe viimase osa väljaandmine sõltub rahalistest vahenditest, meie oleme oma töö lõpetanud.
Kirikukäsiraamat ei ole kohustuslik, piiskoplik nõukogu lubab kasutada edasi ka vana agendat. Me ei soovita aga neid omavahel kombineerida. Kuid ega vana agenda järgi enam Eestis teenistusi peetagi, kõik on muudatusi teinud. Kuigi teenistuslik pilt Eestis on kirju, on selles nii plusse kui miinuseid. Liturgiakomisjon on kirikukäsiraamatu valmis saanud, aga tööd me ei lõpeta, sest kirikus on alati liturgiateemasid, on vaja erinevaid materjale välja anda, suuri teenistusi ette valmistada jne.

Jaak Salumäe
, Toomkoguduse õpetaja, olnud EELK lauluraamatu komisjoni sekretär:
Minu jaoks on kirikukäsiraamatu ilmumine üks väga kaua oodatud sündmus, kuigi mulle endale ja Toomkogudusele on ainult mõned asjad selles raamatus uued, sest liturgiakomisjoni katsekogudusena oleme uue käsiraamatu sisuliselt juba ammu kasutusele võtnud.
Umbes kümne viimase aasta jooksul oleme seda kasutanud ja viimistlenud ning komisjonile ka tagasisidet andnud. Peale meie on veel mitmeid teisigi katsekogudusi, kus uus kord juba ammu selgeks saanud. Kirikukäsiraamatu ilmumine on ikkagi suur sündmus, sest nüüd on meil raamat, seni olid materjalid eraldi ja jumalateenistuse ettevalmistamine oli raskendatud. Kuid tähtsaim on see, et üks pikaajaline töö on saanud ametliku õnnistuse peapiiskopi poolt.
Uuel agendal on muidugi ka vastaseid, on neid, kes leiavad sealt õpetuslikke küsitavusi ja mõni arvab, et kogudus ei õpi uut korda ära. Kui jumalateenistusel loetakse nüüd rohkem pühakirja, armulaud on muutunud kesksemaks ja koguduse ilmikliikmed on jumalateenistuses aktiivsed osalised, siis mis selles halba on? Ja kogudus õpib hea meelega uut.
Omal ajal lauluraamatut koostades saime aru, et me ei suuda teha täiuslikku raamatut. Ühel momendil tuli lihtsalt joon alla tõmmata ja raamat ära trükkida. Nii on ka käsiraamatuga, ega seegi ole täiuslik. Lauluraamatut on juba ligi 20 aastat kasutatud, ehkki alguses seisid paljud sellele vastu.

Arne Hiob, Tallinna Jaani koguduse õpetaja:
Selle käsiraamatu ilmutamine on EELKs teatud suuna tahtmine ja selles mõttes on see ajalooline sündmus küll. Kui käsiraamatut uurida, siis luterliku kiriku keskne suund hakkab rohkem sarnanema katoliku kirikuga.
Mõned peavad seda positiivseks, mõned negatiivseks. Üks asi, mis mõtlema paneb, on see, et vaimulike konverents ei andnud raamatule oma heakskiitu. Sellepärast ei oleks trükkimisega kiirustama pidanud. Kirikus ei tohi asju ajada kiirustades, oleks mõned aastad veel töötatud ja vaimulike konverentsi tunnustuseni jõutud, siis olnuks aeg trükkida.
Kuid, mis kartused võivad siin olla – kompromisse tehes oleks ehk muudatusi tehtud, mis teatud inimestele poleks meeldinud. Midagi ei ole teha, kirikus on alati olnud mitmed suunad, nii nagu Jumalas on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Meie asi on otsida üksmeelt, nii nagu Jeesus palub, et nad oleksid üks. Minul isiklikult on kahju, kui meie vana traditsioonilist sajanditevanust luterlikku joont kõrvale lükatakse. Kuid eks aeg annab arutust.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)