Esileht » Uudis » Uudised »

Ainult üks küsimus

12.03.2008 | | Rubriik: Uudised

Reedel on emakeelepäev. Kiriklik keelepruuk erineb mõneti nüüdisaegsest keelest. Mida filoloogina arvate tänapäeva eesti (kiriku)keele arengutest?
Vastab Urmas Oras, filoloog ja teoloog, Äksi koguduse õpetaja.
Üldiselt olen kirikus kasutatava keele suhtes seisukohal, et see – eriti proosateksti puhul – peaks olema seesama ühiskeel, mida me eestlased kõneleme. Muidugi sisaldab poeetiline tekst ka kiriku keelepruugis oma kõla- ja kõnekujundeid. Nagu enamikus eluvaldkondades, leidub ka usualases keelekasutuses oma sõnavara, mida täielikult mõistavad üksnes valdkonnaga kursis olevad inimesed.
Hea oleks omada omakeelset terminoloogiat, kuid ei tohiks liiale minna võõrsõnade liigkasutuse ega vältimisega. Võõrsõnade kasutamine kergendab võõrkeelte vastava terminoloogia omandamist. Pealegi on võõrsõnadel oma kindel tähendusväli.
Tänapäeva eesti keele arengus on minu meelest üks ohtlikumaid tendentse seotud MSNiga. On juba mõningaid näiteid, kuidas see kiiruga kirjutatud lühendeist kubisev keel mõjutab kõnekeelt – lohakuse suunas. Õnneks õpetatakse koolides edaspidigi kirjakeelt, mis peaks kasvavale sugupõlvele andma vähemalt oskuse selles keeles kõnelda ja kirjutada.
Käärid kõne- ja kirjakeele vahel on olnud tegelikult kõigil aegadel, ja nii see ilmselt ka jääb. Arvan, et eesti keele olukord ei ole katastroofiline. Kuid hindan neid inimesi, kes mingi mulje ajel näevad katastroofi terendamas – vahest on just neil oluline roll katastroofi ärahoidmisel.
Lõpuks tahaksin öelda (mõeldes eriti meie keelesugulastele, kelle emakeelte kõnelejaid on jäänud ohtlikult vähe), et kui me kord Jumala armust pääseme Jumala täieliku valitsuse alla, kõneleme seal kõik üksteisele arusaadavat keelt, mille reegleid pole ilmselt vaja õppida koolipingis ja mille risustamine ei tõuse pähe ühelegi õndsatest.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)