Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Aino Aarniste teab, et ta on Jumala laps

19.03.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

«Tüdruk, hakka kirjutama!» ütles õpetaja Aino mulle 5. klassis kirjanduse tunnis. See oli aastal 1980. Jäin mõtlema. Jäin aastateks otsima ja mõtlema.

Õpetaja Aino meenus aga vahel ikka ja jälle. Soe, suur ja turvaline õpetaja Aino väikses armsas Nõva koolis.
Nõva metsad, meri, kolhoosi kartulipõllud … neid ei ole võimalik unustada. Pikkade aastate järel kohtusin ma oma õpetajaga taas 2007. aastal Nõva kooli vilistlaste päeval.

Üle õhtuse hämara taeva kandub kõrvu mul
kodune viis

sõidan tagasi aegade laevas, üle minu on
lainete briis

Nõva hellitav, sinine meri, võta vastu mu
igatsev hing

olen ilma sust olnud ma seni, nüüd mul
ootusest  rabeleb rind.

Minu Nõva, mu armas ja ainus, sammun
lootuses koduteed

ikka uuesti sinusse armun, päiksekullana
südame sees …

A. Aarniste, «Hingesild», 2002

Nüüd istun ma oma õpetaja väikeses nõukogude aja hõngulises toakeses Nõval ja vaatan, kuidas Aino kohvi kallab. Õpetaja on mind oodanud, ta on küpsetanud kooki.
Istume. Vaatame hetke teineteist vaikides, küsin: «Kuidas sul läheb?»
Õpetaja Aino alustab sellest, et ta võib nüüd pidada kirikus jutlusi. Ta uurib, kas ma ikka tean, et Nõval on ka nüüd oma õpetaja. Peeter Krall pühitseti ametisse 26. jaanuaril, on õpetaja Aino sellest rõõmus. Jätkame teemasid, hüpeldes siia-sinna, rääkida oleks ju nii palju.
Aino sooritas jutlustaja eksami 1. juunil 2013 ning juunikuu viimasel pühapäeval õnnistas praost Tiit Salumäe Aino ametisse.

Jumala laps
Aino Aarniste on sündinud 6. mail 1946. aastal Ridala vallas Puise külas. Aino naerab, et passis on tema sünnipäevaks märgitud 5. mai. Ta räägib, kuidas tema ema läks külanõukogusse last registreerima, kaasas sünnitusmaja paber. Koju tulles avastas aga ema, et lapse sünnitunnistusse on märgitud vale kuupäev. Tagasi külanõukogusse minna oli aga liiga pikk maa, 15 km, nii lõi Aino ema käega ja leppis tekkinud veaga. «Hea ongi,» lisab Aino, «saan kaks päeva sünnipäeva pidada: esimesel kodanik Aarniste ja teisel Aino.»
Aino perre kuulusid vanavanaema, vanaisa, vanaema, ema ning tädi ja Ainost vaid mõni kuu vanem täditütar Manni (Maaja). Aino ütleb, et Manni on talle olnud nagu õde. Mõlemad tüdrukud on kasvanud ilma isata. Aino oli kahe aasta ja kolme kuu vanune, kui tema isa viidi Venemaale vangi. Manni oli veelgi noorem, kui temagi kaotas oma isa. Ainol ei olnud oma isast aastaid mingit muud infot, kui vaid see, et ta viidi kuskile põhja poole vangilaagrisse.
Pea pool sajandit hiljem sai aga Aino üllatusena kohtuda oma isaga. Isal oli siis juba Eestis uus pere. Tänu Issandale, kes pani isa südamele kutse otsida üles oma esimene tütar – Aino. Vastused aitavad pääseda teadmatusest ja selle kaudu saab inimese meel rahuneda. Nüüd on nii ema kui ka isa maamullas.
Õpetaja räägib, et tema lapsepõlveperes loeti meieisapalvet iga päev. Ainole olid piiblilood tuttavad juba sellest ajast. Oma lapseliku tugeva usuga teadis ta kaljukindlalt, et tema, Aino, on Jumala laps. Aino meenutab, et vanaisa oli väga haige ja peres tegid naised kõvasti tööd.

Koolitee läbi metsa
Aino käis 1. ja 2. klassi Kiideva algkoolis. See oli kodunt 5 km kaugusel. Koolitee viis läbi metsa, talviti oli kõva pakane, kõrged lumehanged ja teadmine, et metsas on hundid. Nii jäid väike Aino ja Maaja esmaspäevast reedeni ühe vanakese juurde Kiidevale.
Õpetaja meenutab, kuidas hiljem  kohalik Sillaste-proua loovutas koolile õppetöö jaoks oma isiklikust majast kaks tuba ja kool tuli Puisesse.
Aino mäletab, kui ta oli 2. klassis, rivistati ühel päeval kogu klass üles ja seoti kõigile pioneerirätikud kaela, kelleltki luba küsimata. Ainole tuli sel päeval suur valu hinge peale. Õpetaja meenutab, kuidas ta jooksis pärast kooli koju ja tema suur küsimus oli see, et kas ta enam polegi nüüd Jumala laps. Vanaema vastus on siiani meeles: «Üks asi on see, mida sa südames tunned, ja teine see, mis on väliselt.»
5. klassis jätkus Aino koolitee Ridala koolis kuni põhihariduse omandamiseni 1961. a. Sealt edasi tuli Haapsalu I keskkool ning seejärel aastatel 1964–1968 õpingud Tallinna Pedagoogilises Instituudis, mille lõpetamise järel suunati Aino tööle Nõvale keele ja kirjanduse õpetajaks.

Õpetaja Aino
Aino Aarniste on töötanud Nõva koolis kokku 38 aastat (1.9.1968–1.9.2006), sellest viimased 10 aastat direktorina. Aino on andnud oma panuse ka Nõva valla elu edendamisse, töötades koolmeistri ameti kõrvalt aastatel 1985–1993 Nõva külanõukogu esimehena. Viimased kaks aastast sellest Nõva vallavanemana. Samasse aega jääb liitumine Nõva kogudusega.
Nõukogude võimu ajal tehti õpetajatele ülesandeks käia kirikus kontrollimas, ega oma kooli õpilasi pole seal näha. Aino tunnistab, et Nõval ei käinud õpetajad kordagi kontrollimas, edastasid vaid teate ülespoole: meie kooli lapsi ei olnud kirikus. Õpetaja ise aga käis aeg-ajalt Tallinnas kirikus. Seal oli turvaline, kui sai jääda tundmatuks.
Aino räägib, et Nõva koolis oli aastatel 1996–2007 õppekavas sees ka usuõpetus. Usuõpetuse tundi nimetati ametlikult kristliku eetika tunniks. Seda õpetati 1.–4. klassi lastele kahes jaos. Õpetajateks olid Aino ise ja praegune Nõva Püha Olevi koguduse juhatuse esimees Silja Silver. Suurimaks väljakutseks oli anda lastele usuõpetust neile arusaadaval moel. Lastele meeldis see tund väga. Usukauged lastevanemad olid hirmul, et direktor Aino pöörab koolis kõik lapsed usku. Kaevati haridusministeeriumi. Ainot «kohvile» ei kutsutud, sest Eesti vabariigis oli usuõpetus vabaainena lubatud. Tollal oli koolis keskmiselt 40 last. Praegu aga õpib Nõva põhikoolis 17 last, põhikooli viimases klassis on vaid üks noor.

Jutlustaja Aino
Aino nägi tähendusliku unenäo 20aastase noore neiuna. Unes oli näha kõikjal hästi rohelist muru ja tema, Aino, seisis seal koos vanaema ning Jeesusega. Nad justkui hõljusid mööda rohelist muru edasi, kuni jõudsid ristteele. Ristteel oli rahvast murdu. Aino märkas ühtäkki, et vanaema ja Jeesus olid tema kõrvalt lahkunud. Aino usub, et see unenägu kandis ehk sõnumit sellest, kuidas Jumala lapsena siirdume maailma inimeste sekka ja siis leiame tagasitee Jee­suse juurde.
Teise ilmutuse sai Aino Nõva kirikus. See võis olla ehk aastal 1991. Ainol oli kiriku pingireas alati oma kindel koht. Kord jumalateenistuse ajal aga langes vasakult aknast kirgas ja ere valgus Aino üle. Aino küsis hiljem, kas teisedki märkasid eredat valgust. Ei märganud.
Tollal käis Nõva kogudust teenimas Jaan Kähar. Jaan oli emotsionaalne inimene. Kui tema läks kantslisse rääkima, siis ta ise sageli nuttis jutlust pidades ja kirikulised koos temaga. Ühe teenistuse lõppedes astus aga Jaan Aino juurde ja ütles, et Jumal on juba ammu Aino välja valinud, ülejäänu on vaid formaalsus. Nii sai 45aastasest Ainost leerikooli õpilane. Esimene leeritund toimus Silja juures kodus. Aino konfirmeeriti 1991. aastal, päev pärast esimest leeritundi, sest õpetaja leidis, et Aino teadmised on küllaldased. Oma esimese jutluse pidas Aino samal aastal.
Nõva on olnud ikka see kogudus, kuhu õpetajad sõidavad mujalt kohale jutlusi pidama, kohapeal ei ela keegi. Tol korral jäi aga õpetaja teenistusele tulemata, nii paluti Ainol päästa teenistus ja ta pidi läbi viima palvuse ning tegema jutluse.
Järgnesid aastad, kus Nõva koguduse õpetaja oli Kaisa Kirikal. Kaisal oli aga palju tegemisi, õpingud ja reisid, nii sai Aino üha enam ette valmistada jumalateenistusi ja pidada jutlusi Kaisa õpetamisel ja juhendamisel.
Aino «ristiisa» usuteel on Karl Reinaru, teda peab ta ka oma vaimseks isaks. Karl Reinaru oli Aino koguduseelu algusaastatel Harju praostkonna õpetaja ning Nõva kogudus kuulus tollal Harjumaa alla. Aastal 1990 läks Nõva kogudus Lääne praostkonna alla.

Valu kaudu Looja kutsub meid
Elul ja surmal piiri ei ole,
on ainult minemise hetk
ühest reaalsusest teise.
Elu hapruse ees jõuetuna seisame,
kõik need, kes me jääme
siiapoole piiri.
Ainult armastusel on jõud
läbi igaviku seina
järgneda neile, keda kaotasime.
A. Aarniste, «Pojale», luulekogu «Taevaaken», 2005

Aino ainuke bioloogiline laps Andre Aarniste (24. august 1973 – 30. august 1997) oli eesti näitleja. Ta mängis seriaalis «Wikmani poisid» Feliksit. Ka osales ta Eesti Televisioonis näidatud paroodiasaates «N ja P». Andre Aarniste hukkus autoõnnetuses.
Alates 1998. aastast korraldas Nõva vallavalitsus Andre Aarniste mälestusturniiri korvpallis, sest Andre oli korvpallur. Aino Aarniste pani välja rändkarika. Nüüdseks on korvpalliturniir lõppenud. Küll aga kogunevad Andre kursusevennad ja -õed ning teised sõbrad Tallinna ülikoolist igal aastal augustis kalmule ja Aino juurde. Jumala antud sõprus ja ustavus on neid juhtinud 16 aastat.

Praeguses hetkes
Kiirustame nüüd koos Ainoga kohvilaua tagant Nõva kogudusemajja. Koguduse kantselei on avatud igal reedel kl 11–13.
Kohtume koguduse tööka ja rõõmsa aktiiviga, kohal on koguduse juhatuse esimees Silja Silver, juhatuse liige Inge Teslikova ja koguduse revident Mariete Nekraš. Naised on pannud kogudusemajas kamina küdema ning seavad end suppi keetma. Koguduse õuel liigub rulaatoriga esimene tulija. Aurava supi ja rõõmsate ning lihtsate inimeste keskel sünnib osadus. On usk, on lootus, on armastus.
«Tahan soovida Jumala õnnistust! Jumala arm kannab meid kõiki,» ütleb õpetaja, luuletaja, oma küla näidendite kirjutaja ja jutlustaja Aino hüvastijätul. Kallistame. Ja läheme palvetes teele.

On Linnuteel üks aken
lõpmatusse see
me südamete peegel Jumalale
patuga ja patuta
oma tegude suurusjärgus.
A. Aarniste, «Taevaaken», 2005

Anneli Nuutinen

Nõva koguduse info
Jumalateenistused iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval kl 11, õpetaja Peeter Krall
Piiblitunnid esimesel ja kolmandal pühapäeval kl 11, jutlustaja Aino Aarniste
Palvegrupp reedeti kell 19, Silja Silver
Lastering teisel ja neljandal laupäeval kl 11, Silja Silver
Koguduse kantselei on avatud reedeti kl 11–13 ja pühapäeviti kl 10–13

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)