Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Aime Vinn: töö juures on aidanud olla tore kogudus

04.11.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Heatujuline Aime Vinn on kui erkkollane sall ta kaela ümber – alati rõõmus ja reibas. Foto: Merje Talvik

Kel viimase 17 aasta jooksul olnud asja Pärnu Eliisabeti kogudusse, on tõenäoliselt õnnestunud kohtuda sealse särasilmse sekretäri Aime Vinniga (50).
Pea poole oma tööealisest elust on Aime Vinn tegutsenud ühe koguduse töötegijana. Pärnu Eliisabeti juurde tuli ta tööle 1992. aasta märtsis, vahetult pärast koguduse liikmeks astumist.
«Leeri läksin 1991. aastal koos tollase töökaaslasega, kes ütles, et meil on uus noor kirikuõpetaja (Andres Põder – M. T.), ja kutsus, et lähme leeri ja ristime lapsed ära. Tal oli kümnekuune tütar, mul kuueaastane poeg. Läksimegi!» meenutab Aime naljaga pooleks.
«Leeriankeedis oli küsimus, mida me tahaks teha koguduse heaks. Üks variant oli töö vanuritega, panin sinna ristikese kirja ja veidi hiljem sain teate, et koguduses alustatakse diakooniatööga. Meid tuli kokku vapustav grupp, selline ehtne toimkond,» on naine uhke.
Kolm aastat käis Aime õppimas diakooniakoolitusel Tallinnas, igapäevamured ja -rõõmud sai kogetud koguduse vanuritega töötades.

Õpitud teadmiste abil
«Kui meie koguduse sekretär töölt lahkus, pakkus toonase õpetaja abikaasa Marje Põder, et kandideeriksin vabanenud kohale.»
Varem 14 aastat kaubandusvalitsuses müüjana töötanud Aime rahaasju jagas ning edasi astuski ta oma töörada sekretäri-kassapidajana.
Mõistagi ei saanud abivalmis naisest üleöö kontoriametnikku. Hingehoidja töö kõnetas teda igapäevaselt ehk rohkemgi. On ju Aime esimene inimene, kellega koguduse kantseleisse astuja kokku puutub. Sageli tuleb kõrvale panna ka kõige kibekiirem aruanne ja lihtsalt kuulata murelikku sisseastujat.
«Minu töö ongi inimesed ära kuulata. Muidugi on meil olemas ka tubli hingehoidja, kelle juurde abivajaja lahkelt saadan, ent tihti soovib inimene end kohe lihtsalt tühjaks rääkida. Ja siis tuleb ta ära kuulata,» räägib Aime.
Igast tema emotsioonist kandub mõte, et just töö inimestega on see, mis talle meeltmööda ja südamelähedane.
«Kokkupuuted koguduse liikmetega innustavad, annavad jõudu ja positiivset energiat. Tunnen, et saan olla inimestele abiks nende muredes ja jagada nende rõõme,» räägib Aime Vinn ning lisab, et muidugi on olnud ka väga raskeid hetki, kuid neist on üle saadud üheskoos, toetudes Jumala armule. Oma töös ta rutiinsust ei näe.
«Kõik tööpäevad on erinevad, hommikul tööle tulles ei tea kunagi, mis ootab ees,» leiab Aime. Tavaliselt möödub tema tööaeg kantseleis telefonile vastates, liikmemakse vastu võttes, inimesi kuulates, kohtumisi õpetajaga kokku leppides jne.
«Kuid väga palju on nende aastate jooksul olnud rõõmsaid ja meeldejäävaid hetki, kõik need on olnud seotud meie kogudusega: erinevate sündmuste, ettevõtmiste, külalistega.»

Kogemus räägib
Aime näole tuleb lõbus naeratus, kui ta meenutab vahvat kogemust praostkonna lastelaagri söögitädina. «See oli nii tore vaadata, kuidas lapsed tunnevad siirast tänu valmistatud söögi üle. Tulevad oma kausikesega ja ütlevad aitäh. Ühelt poolt oli see väike vaheldus, teisalt ka väga vahva kogemus!» õhkab naine.
Kui küsida Aimelt, mida soovitab ta teistele kiriku töötegijatele, kuidas leida ja hoida motivatsiooni, vastab ta kärmelt: «Tööd tuleb teha südamega, oma igapäevased argimured on vaja jätta koju.»
Kuid järele mõeldes üks soov tal siiski kaaskondlastele mõeldes on: teha oma tööd nii, et inimesed leiaksid tee kirikusse ka headel päevadel. Päris utoopilisena see mõte talle ei tundugi.
«Kui vanasti tõid vanavanemad lapselapsi kirikusse, siis nüüd on käes aeg, kus teismelised noored küsivad oma vanematelt, miks nad ei ole ristitud, ja toovad ema-isa kirikusse,» usub Aime, kes taolist n-ö tagurpidi protsessi juba mõnda aega jälginud.
«Ühelt poolt on lastel huvi Jumala vastu ja ka kiriku kui suure hoone vastu. Ning seda tuleb märgata.
Meil tegutseb Tähti Karro juhtimisel lastetöö ring ja toimuvad ka lasteteenistused. Lisaks regulaarsed kohtumised ristitud lastega, et kontakt ei kaoks. 16aastaseks saanutele saadame leerikutse ja arvame nad laste hulgast välja,» selgitab ta.
Kõigest üha poja emana pakub lastega mässamine Aimele suurt rõõmu. Pühapäevastel jumalateenistustel korjab ta enne jutlust lapsed hoiurühma kokku, et üheskoos joonistada, mängida, vestelda ja muud põnevat teha.
Need lapsukesed, kes igal pühapäeval vanaema või ema-isaga kirikus käivad, tunnevad tädi Aimet juba päris hästi.

Merje Talvik

 

Aime Vinn
Sündinud 2. augustil 1959.
Pärnu Eliisabeti kogudusega liitus 1991. aastal.
1992 sai temast diakooniatöötaja.
1999. aastast töötab koguduse sekretärina.
Hobideks on ristsõnade lahendamine ja reisimine.

Kolleegid temast
Enn Auksmann, koguduse õpetaja:
Tegemist on ühe olulisema ja parema töötegijaga Pärnu Eliisabeti koguduses, kuna ta ei ole mitte ainult ega isegi mitte eeskätt sekretär, vaid vähemalt samal määral ka hingehoidja: enamasti esimene inimene, kellega kirikusse tulija või koguduse poole pöörduja kohtub. Aime suureks anniks ja vooruseks on oskus iga inimest rõõmu, huvi ja tõelise osavõtuga vastu võtta, vajadusel julgustada ja lohutada, kuulata ja juhatada, pealegi tunneb ta kõiki inimesi isiklikult. Minu jaoks on tegemist väga ustava töötajaga, kelle peale ma võin alati loota ja kes hoiab asjad korras.

Jaanus Torrim, koguduse peaorganist:
Aime on meie koguduse raudvara, ta tunneb oma tööd väga hästi. Pärnu Eliisabeti koguduses pikka aega töötanuna tunneb kõiki koguduse liikmeid, ta on ju esimene inimene, kellega nad kokku puutuvad. Oma ülesannet on Aime väga hästi täitnud ja usun, et paremat sekretäri on raske leida.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)