Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Aime Animägi: kiidan Jeesust hommikust õhtuni, muud ma ei teegi

09.06.2021 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Aime üks lemmikpaiku on suure toa soemüür, lõunaeestipäraselt leso, kus ta armastab istudes sokki kududa. Siin peab ta ka oma jutuajamisi Taevaisaga. 2x Liina Raudvassar.

„Palusin Taevaisa, et mina teen, mis mina suudan, aga sina tee palun ülejäänu, sest mina rohkemaks suuteline ei ole. Palusin vaid, et saaksime lõpuni koos olla,“ meenutab Aime Animägi (77) oma palveid. Ta on Jumalale tänulik, sest võis 16. oktoobril igavikuteele kutsutud Peetri kõrval olla viimase hetkeni.

Kui inimesed on nii pikalt ühist eluteed jaganud nagu Aime ja Peeter, ja on sellel teel olnud teineteisega suures üksmeeles, siis on nad otsekui teineteise osaks saanud, kokku kasvanud. Just nõnda tundis Aime enda sõnul siis, kui abikaasa raske haiguse tõttu siit ilmast lahkus. „Ma tundsin, et läksin katki. Sõna otseses mõttes. Valu oli selline, nagu oleks päriselt ka midagi füüsiliselt minust rebitud,“ tunnistab eakas naine, kui me tema koduaias ühel ilusal aprillikuu lõpupäeval jalutame. 

Lõpuni koos

Niisamuti nagu füüsilised haavad armistuvad ja valu annab pikkamisi järele, nõnda tunneb ka Aime, et vaevus ei ole kuude möödudes enam päris endine, aga oma mehe viimastest elupäevadest rääkides ei saa ta keelata nüüdki silmavett, mis põski niisutab. „Me kumbki ei tajunud seda, et nüüd ongi viimane hetk. Tulime magamistoast, aitasin teda suurde tuppa diivanile ja 15 minutiga oli kõik toimunud. Minu käte vahelt ta lahkus, aga ma ei saanud sellest veel mõni aeg päriselt aru. Isegi siis, kui kutsusin kiirabi ja nad tunnistasid surma, tundus mulle, et Peeter vaid magab,“ räägib Aime silmi pühkides. Ta on meelt, et küllap oli seegi Taevaisa suur hoidmine, et ta Peetri enne talve isakoju kutsus ning ei lasknud mehel lootusetus haiguses kauem piinelda. „Küllap see siis nii pidi olema ja ma pean leppima, et see siiski oli hea plaan,“ mõtiskleb naine, kes mõtleb tollest oktoobripäevast vaat et iga päev. 

Elutööks Heimtali kirik

Kõik ühiselt rajatud kodus meenutab varalahkunud peremeest. „Kõik Peeter tegi, et mul oleks siin hea elada. Millestki polnud puudust, kõigele ta mõtles. Veel eelviimasel päeval korraldas ta vana veeboileri uue vastu vahetamise,“ jutustab Aime Peetrist, keda tunti kui alati täpset ja teotahtelist plaanitu elluviijat. 

Harjumaal elanud abielupaar otsustas 1992. aastal, siis, kui lapsed suured, et aeg linnast maale kolimiseks on küps. „Panin Maalehte kuulutuse ja saime üsna palju pakkumisi üle Eesti. Me soovisime osta maja, kuhu saaks kohe sisse kolida, ja sellise leidsime Võrumaalt Sõmerpalu vallast. Kaubaks sai Saue korteri siinse maja vastu vahetamine,“ räägib Aime, tunnistades, et paljud sõbrad neid toona ei mõistnud. „Eks me isegi olime natuke üllatunud, aga tagantjärele teame, et Jumal juhatas meid siia Heimtali kiriku ülesehitamiseks,“ räägib Aime ja meenutab, et kui peapiiskop Urmas Viilma – keda Aime teab ajast, mil ta oli Saue koolis õpetaja ja Urmas õpilane, hiljem ka õpetaja – paar aastat tagasi Heimtalis käis, siis ütelnud ta, et see maakirikute pärl sai korda just tänu Aime ja Peeter Animägi ennastsalgavale tööle. 

„Peeter tegi korraliku projekti ning plaani, kust raha taotleda. Kõik on korrektselt kirjas ning paberimajandus korras. Eelmise aasta mais andis Peeter kirikuvanema risti ja kõik dokumendid üle, justkui oleks aimanud, et õige pea ta seda enam teha ei suuda. Mina veel imestasin,“ tunnistab Aime.

Taaskäivitamise ootel

„Kõik oli blokis. Just nii nagu arvuti lööb kinni. Ei mõtlemist, ei tahtmist. Mitte mingit soovi mitte midagi teha. Nagu halvatud. Mõttega sain aru, aga meeled olid nagu šokis. Kõik minus ootas teatud restarti, uuesti käivitamist,“ jutustab Aime oma leinaajast. 

„Lapsed olid väga mures. Paljud teised ka. Eks nad siis nägid, et ma muutun ikka väga. Võtsin kaalust alla üle 20 kilo, sõrmused ei püsinud enam sõrmes. Vanem poeg vaatas Tallinna ühetoalise korterigi valmis ja püüdis teha kõik, et mind siit Võrumaa üksildasest kohast ära saada, aga ma ei olnud selleks valmis. Ütlesin, et pojake, isa poleks tahtnud, et ma meie kodu vastu talve maha jätan. Et ma pean kevadeni vastu, siis võin kaaluda lahkumist. Lubasin endale, et kevadeni pean vastu. Pidasin ju ka.“ 

Seda, et tekkinud surutise arstiteaduslikuks nimetuseks on sügav depressioon, Aime ei teadnud. Perearst küll kirjutas välja ravimid, aga naine ei võtnud neid kui enda meelest tarbetuid. Meeleolu oli aga vabalangemises ning samal ajal koroonaepideemiast tulenevad piirangud süvendasid veelgi musta masendust. 

Aeg ei anna alati arutust

„Olen mõttes andeks palunud, et olen siiani depressiooni põdevaid inimesi omamoodi simulantideks pidanud. Ma ei kujutanud ette, et selline asi võimalik on. Ma ei ole iial varem depressiooni all kannatanud ning olin arvamusel, et see on suuresti inimeste ettekujutuse vili,“ tunnistab Aime. 

Omamoodi sõnumiks Jumalalt peab ta saadet kristlikult raadiokanalilt, kus keegi meedik sõnaselgelt ütles, et depressioon on haigus ning sellega tegelemiseks tuleb pöörduda arsti poole. 

„Nüüd ma tean, et depressioon on haigus ja haigust ei tohi ignoreerida, vaid seda peab ravima. Veebruaris hakkasin võtma rohtu, olles eelnevad kuud – november, detsember, jaanuar – põdenud.“

Aimel on südamel levitada sõnumit ka kristlaste hulgas, et inimesed ei põlgaks professionaalset arstiabi, kui sümptomid seda nõuavad: „On nii vale mõelda, et arst ei saa aidata või, veel hullem, et arsti poole pöördumine on justkui Jumalale selja pööramine ja tema abist ära ütlemine. Arst on ju Jumala tööriist. Eitades arstiabi anname eitava hinnangu Jumala plaanile meid aidata.“

Psühhiaater, kelle abi on Aime saanud kasutada, on väga rahul, et naine lisaks arstiteaduslikele meetoditele oma kristlikust identiteedist tuge saab. „Ta on rahul, et loen Piiblit ja käin kirikus. Samuti kiidab, et mul on kindel päevakava ja et jalutan iga päev palju.“

Aime ammutab jõudu kristliku kirjanduse lugemisest.

Käsikäes Jeesusega

„Ma olen hoitud, tunnen seda nii selgelt. Minu sees on ainult üks suur tänulikkus. Kiidan Jeesust hommikust õhtuni, muud ma ei teegi,“ kinnitab Aime. 

Omamoodi kloostri vaimsuses elav naine, kes püüab võimalikult vähe ilmakära enda ellu lubada, saab igapäevast tuge korrapärasest Piibli lugemisest. „Hommikul ärgates ja õhtul enne uinumist – loen kirjakohti, mis mind toetavad. Kirjutan neid ka välja, et konkreetset teksti enda jaoks selgemaks mõelda,“ räägib Aime, näidates toekat kaustikut, kuhu ta aastast 1991 olulisemaid piiblileide sisse kirjutab. „Loen, loen, loen. Kordan lakkamatult: Vaata, Jumal on mu abiline, Issand on mu hinge tugi, ja tunnen, kuidas Sõna mind turgutab ja julgustab. Ma olen aru saanud, et mul ei olegi mitte millestki puudust. Et mulle on antud see aeg omaette olla selleks, et saaksin segamatult Jumalaga rääkida. Eriti looduses on hea temaga kõnelda.“

Kas Jumal ka vastab? „Muidugi, ja teinekord väga otsesel kombel, aga vahel ka kaugemate märkide varal. Vahel võtan raamatu, usulise sisuga teose, ja saan just esitatud küsimusele vastuse. Jumal oskab leida kanaleid, mille vahendusel vastata.“

Vanematega kohtus kümneaastasena

„Kui sain kümneaastaseks, nimetas onu, et mingu ma sauna juurde, kus on üks mees ja naine, kes soovivad minuga kohtuda. Onu kinnitas, et ma ei tohi nendest inimestest mitte kellelegi rääkida. Sauna juures ootasid mind minu vanemad, kellest mulle kunagi räägitud ei oldud. Kui ema mind nähes nutma hakkas, sain kohe aru,“ jutustab Aime Animägi lugu lapseeast, mis kunagi meelest ei lähe. 

1944. aastal sündinud Aime vanemad läksid küüditamise hirmus metsavennaks ja last jäi kasvatama isa ema. Aime isa oli metsas 10 aastat, ema natuke vähem. Kui vanemad 1956. aastal metsast välja tulid, sündis Aimele veel neli venda-õde. 

„Vanemad hoidusid metsas omaette ja elasid punkris kahekesi, ei olnud rühmas. Headelt inimestelt said süüa, mamma pani märke välja, kui tagaotsijad tulid. Siiani on meeles, kuidas kuuseheki taga julgeoleku mehed luurasid. Hirmu mõiste oli tuntud.“ 

Aime jaoks on tähenduslik, et abikaasa Peetri surmapäev 16. oktoober on tema vanaema, armsa mamma sünniaastapäev. „Minu kaks kallist on selles päevas justkui koos,“ räägib naine, kes enda ümber märke näeb sellest, et Jumalal on plaan, mille osaks me kõik oleme.

Liina Raudvassar

Aime Animägi

Sündinud 22. mail 1944

Õppinud Tallinna Pedagoogilises Instituudis algklassiõpetajaks

Elupõline kooliõpetaja

Abiellus 1968. a Peeter Animägiga

1985. a Animägid ristiti, leeritati ja laulatati

Lapsed Tanel, Angela ja Tamur

1992 koliti Harjumaalt Võrumaale Sõmerpalu valda

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)