Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Kolumn »

Aidata aitajaid

17.08.2022 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik.

Möödunud nädalal kogunes Turus XIV soome-ugri vaimulike konverents. Konverentsi planeerima hakates ei olnud veel mitte mingisugust aimdust hiljem puhkenud koroonapandeemiast ja veelgi enam Venemaa agressioonist Ukrainale ning algne plaan oli keskenduda tuleviku seisukohast kiriku jaoks ühele kesksele küsimusele – kristlikule kasvatusele ja haridusele. 24. veebruari varahommikul puhkenud sõda Ukrainas mõjutas aga ka konverentsi päevakorda sedavõrd, et sõjast ja selle mõjudest ning kiriku rollist uues olukorras mitterääkimine oleks olnud kummastav. 

Oma avaettekandes tõdes Mikkeli piiskop Seppo Häkkinen, et Vene agressioon Ukrainas on muutnud lisaks julgeolekupoliitilisele olukorrale ja riikidevahelistele suhetele väga tugevalt ka kirikute sidemeid ning oikumeenilist koostööd. Piiskop tõdes, et soome-ugri kirikutel on oma riikides igaühel oma olukord ja roll ning ka kirikutena elame endiselt ohtude, hirmu ja ebaturvalisuse maailmas. Seepärast on ka oluline Ukraina sõja mõjudest rääkida, jagada teavet olukorrast ja arutleda kirikute kogemuste üle. 

Seetõttu leidis konverentsil sõjaga seonduv käsitlemist nii paneelvestlustes, töötubades, omavahelistest aruteludes, rahule mõeldi eestpalvetes ja ühistel palvehetkedel. On selge, et see sõda mõjutab meid kõiki, olgu siis riikide, kirikute või inimestena, pikka aega. Igal sõjal on oma järelmõjud. Oma traumad, millega tegelevad ka järgmised põlvkonnad. 

Tänaseks on Ukraina sõjapõgenike hulk ületanud sõja puhkemise eelsed ennustused ning ÜRO andmetel on üle 12 miljoni inimese olnud sunnitud oma kodudest sõja tõttu lahkuma. Neist Ukraina territooriumilt on lahkunud 10,6 miljonit inimest. Hiljuti levis avalikkuses teave selle kohta, et Venemaa on raketirünnakutega tabanud Ukrainas umbes 300 sõjalist objekti ja 22 000 tsiviilobjekti. Agressiooni esimestest päevadest on olnud õõvastava selgusega näha kurjuse käekiri – rünnata tsiviilisikuid, süütuid lapsi, naisi ja mehi, noori ja vanu imikutest raukadeni. On selge, et selles olukorras peame olema valmis pikaajaliseks abiks nii oma koduriikides ja -kirikutes kui ka Ukrainas.  

Üks konverentsi töötubadest arutles selle üle, milline on kirikute roll sõja tõttu kodust või kodumaalt lahkunud Ukraina inimeste vastuvõtmisel. Arutleti selle üle, millist abi kirikud on pakkunud, millised on suurimad komistuskivid abistamisel ning kuidas nähakse sõjapõgenike abistamist pikemas perspektiivis. Olukord on riigiti väga erinev ning ka kirikute võimalused abistada varieeruvad, kuid vestlusel osalenud Soome, Ungari ja Eesti luterlike kirikute esindajad tõdesid ühiselt, et tuleb seista selle eest, et abistamisel ei tekiks väsimust ja tüdimust ning kristlaste ülesandeks on praegu palvetada rahu eest.    

Üsna kiiresti jõudis arutelu selleni, et abistamisväsimus ei ole seotud mitte niivõrd aineliste ressurssidega, vaid sellega, et abistajad – kiriku töötegijad ja vabatahtlikud – väsivad ning üha rohkem tuleb mõelda ka abistajate abistamisele ja nende hingehoiule. Sama tõdesid ka need, kes ei tegele otseselt sõjapõgenike vastuvõtmisega, vaid pakuvad hingehoidu kirikutes ja hoolekandeasutustes. Siin olid kõik ühte meelt – selleks, et olukorras kestlikult tegutseda, on vaja üha rohkem tegeleda abistajate abistamisega. 

Ka EELK on nii koroonapandeemia kui Ukraina sõja ajal võtnud aktiivse hoiaku ühiskondlik-sotsiaalsete probleemide lahendamisele kaasaaitamisel. Ka meil on oluline, et meie pühendunud hingehoidjad ja abistajad ei väsiks või kui väsivad, siis on vajalikud võrgustikud, kus toetust ja abi saada, ning inimesed, kellega rääkida ja kes vajadusel on valmis asendusi pakkuma. 

Hingehoid on üks kiriku võimalusi ühiskonna tugevdamisele ja tervendamisele kaasa aidata ning rõõm on tõdeda, et ka EELK pöörab sellele üha rohkem tähelepanu: tugevdatakse hingehoidlikke struktuure, koolitatakse hingehoidjaid ja osaletakse kogu ühiskonnale kasutatavate teenuste pakkumisel sõjapõgenike vastuvõtukeskustes, haiglates, hoolekandeasutustes, koolides või mujal. Vähetähtsaks ei saa pidada ka meie vaimulike pühendumust hingeabitelefonide kaudu abi andmisel ning mõistagi seda igapäevast tööd, mida tehakse hingehoiu alal vaimulikuna või mida iga kristlane teeb iga päev oma erinevate seotuste ja võrgustike kaudu.  

Abistamine on armastustegu, armastamine ei ole alati lihtne ja alati pole lihtne ka abistamine, kuid siingi peitub meie tugevus koos tegutsemises ja jagamises. Nii nagu koroonapandeemia ajal õppisime kiiresti tegema kirikutes eestpalvet haigete, arstide ja meditsiinitöötajate eest, võiksime seda praeguses olukorras laiendada ka põgenikele ja nende abistamisega – olgu siis materiaalselt või psühholoogiliselt ja hingehoidlikult – tegelevatele inimestele, sest neil lasub praegu väga suur koorem abivajajate toetamisel. Nemad on abistamise eesliin. Selleks, et eesliin oleks kestlikult tegutsemisvõimeline, on vaja tugevat tagalat. Märgakem abistajaid! Toetagem abistajaid! 

Kristel Engman,

kolumnist

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)