Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aidake üksteist!

01.04.2009 | | Rubriik: Arvamus

Vanasti olid külapered suured. Koos elas mitu põlvkonda. Näiteks Muhu saarel oli ühes peres 22 inimest. Söögilaud oli hästi pikk ja kõik mahtusid korraga sööma. Väga oluline oli aga peres see, et kõik üksteist aitasid, et kõik oma aastatele vaatamata olid vajalikud. Pereema ja -isa tegid koos lastega talutöö, vanaema keetis toitu ja vanavanaema ütles alati, mida perele igaks söögikorraks keeta. Aidake üksteist! See oli ju vanavanaema soov ja õpetus kogu perele.
Kord räägiti Muhus ühest juhtumist, et isale hauda kaevates läinud sugulased vara jagamise pärast riidu ja löönud üksteist labidatega. Seda lugu on räägitud nüüd põlvest põlve. Üldiselt elati ja elatakse väikesel Muhumaal sõbralikult. Ja see kokkuhoid väärib esiletõstmist.
Veel oma surivoodil kutsus ema mind, õde ja venda kokku ja lausus: elus on raskeid hetki, elus juhtub, et vajate üksteise abi. Pidage seda meeles, et üksteist aidata. Jah, me olemegi üksteist aidanud. Ning abi eest pole keegi meist kunagi raha küsinud.
Võõras on kuulda, kui kuskil riieldakse varanduse pärast, kui õed-vennad ei taha seepärast üksteist tundagi. Rahavõim valitseb nende kodude üle.
Praegu on taas rasked ajad. Mõnel on igapäevaeluga kergem, teisel raskem toime tulla. Aga kuulake vanade muhulaste kuldset elureeglit: aidake üksteist!

Enda Naaber

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)