Esileht » Arvamused » Kolumn »

Ahvi leiutaja

10.02.2009 | | Rubriik: Kolumn

Kui rinne oli 1944 Kursi kihelkonnast üle veerenud, tuli mu vanaema koos laste ning pudulojustega redust välja. Koduõuel oli kõik endine peale pommilehtri ja surnud vene soldati. Vanaema ajas augu kinni ning mattis venelase kellelegi mainimata – et pahandusi vältida – justkui lõpnud looma lauda otsa, kus hiljem kasvas tihe vaarikavõsa. Ta rääkis sellest mulle alles eelmisel aastal. «Ei ole mina seda soldatit häirinud ega tema mind,» ütles ta. Punaväelane jäi oma perekonnale teadmata kadunuks, nii nagu jäi samal 1944. aastal teadmata kadunuks minu Wehrmachti mundrit kandnud vanaisa. Võib-olla puhkab ka tema kellegi lauda otsas vaarikate all, justkui lõpnud loom, ilma hauatähise, nime ja rahvuseta nagu ta venelasest saatusekaaslane.
Nimed ja rahvused tekitavadki sageli üksnes segadust. Siegfried von Vegesacki romaanitriloogias «Balti tragöödia» arutleb läti talupoeg Jants Esimese maailmasõja aegu saunalaval: «Jah, sakslased oskavad kõike ja teevad kõike, õhulaevu, ilma hobuseta tõldu ja ilma õlita lampe, räägitakse, et nad olevad koguni ahvi leiutanud.» Jants lihtsa mehena muidugi eksib, sest ilmselt peab ta ahvi leiutajana silmas Charles Darwinit, kes oli hoopis inglane ja kelle sünnist möödub 12. veebruaril 200 aastat.
Darwini peateos «Liikide tekkest» ilmus 150 aastat tagasi ja kuigi ta polevat kunagi otsesõnu väitnud, et inimene on arenenud ahvist, peetakse meie sugulasteks tegemist ometi tema suurimaks saavutuseks. Tegelikult sisaldab Darwini õpetus muidugi märksa enam, nüüd me teame, et oleme suguluses mitte üksnes ahvide, vaid kõigi elusolenditega planeedil Maa ning et meid seob mitte Looja, vaid evolutsioon. Olen tähele pannud, et Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal kutsub oma hoolealuseid järjekindlalt elukateks, mitte loomadeks, mis ju kaasaks ähmase kujutluse loomisest. Mõistagi oleks siis parem kõnelda ka näiteks zoopargist, mitte loomaaiast.
Kui Darwin populaarses arusaamas tõestas, et ahv on arenenud inimeseks, siis Edgar Rice Burroughsi poolt 1912. aastal välja mõeldud ning Darwinile eksitavalt sarnase nimega ja samuti ülimalt populaarne tegelane Tarzan tõestas, et inimesest võib taas saada ahv. Üldse kestavad lõõpimised teemal, kuivõrd mõni isik on ikka ahvist inimeseks arenenud, tänase päevani.
Näiteks laseb Carlos Ruiz Zafón romaanis «Tuule vari» teenekal kooliõpetajal väita: «Klassid on täis ahve. Ma ütlen teile, Darwin oli unistaja. Mitte mingit arengut, mitte sinnapoolegi. Iga mõtleva noore kohta tuleb mul võidelda üheksa orangutangiga.»
Sellega seoses meenus mulle, et Baseli zoopargi tõmbenumbriks on ahvimaja ning seal omakorda suur klaasseinaga poolitatud ruum, kus ühel poolel paari­kümnepealine kogukond orang utan’e ehk tõlgituna «metsa inimesi» ja teisel pool pingid linnainimestele, et nood võiksid mugavalt vaadelda ning oodata, kas ahvid kunagi arenevad inimesteks, kas neil tekib näiteks riik ning religioon. Paratamatult küsid seal ühel hetkel, kes õieti keda vaatleb.
Seesama minu vanaema sattus mõned aastad tagasi nägema lehes pilti, millel poplaulja Michael Jackson poseeris koos šimpansiga. «Eks nemadki ole Jumala loomad,» ütles vanaema. Prillideta ei teinud tema vanad silmad sugulasliikidel vahet. Aga õigus oli tal mõlemat pidi.


Urmas Petti

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)