Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ahvenamaale koos raamatuga

15.06.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

minu-ahvenamaa-tuhande-saare-rahuKui raamatu lugemise järel on tunne, et hoiad käes midagi sooja ja helget, siis sellest tuleb ka teistele rääkida. Just selline tunne tekkis pärast «Minu Ahvenamaa» lugemist.
Raamatu autor Janne Kütimaa on paljudele eestlastele tuttav pigem hääle kui tekstide kaudu. Ta töötas pikka aega Pereraadio hommikutoimetajana ning tegi ka teisi saateid. Janne on oma olemuselt ääretult soe inimene, seega olin tegelikult juba enne lugemisega alustamist kindel, et see raamat on eriline ja kindlasti mitte jahe. Töötasime mõned aastad koos Meedia ja Misjonimajas ning need lõputud jutuajamised ühises köögis lõunapausidel ei tahtnud kuidagi lõppeda. Janne oskab jutustada! Ja kui ta mainis, et tal on pooleli raamat, teadsin juba ette, et see tuleb huvitav.
Ma olen käinud nii Soomes kui Rootsis ning korduvalt ka öisel ajal laevaga Ahvenamaa sadamas seisnud, kuid pole kunagi päriselt Ahvenamaale jõudnud. Nüüd, pärast raamatu lugemist tunnen, nagu oleksin justkui ise seal viibinud. Janne oskab neid saari läbi meeleolude nii värvikalt kirjeldada, et mul oli pidevalt tunne, justkui vaataks lugemise asemel filmi.
Raamat sai vuhinal peaaegu ühe hingetõmbega läbi loetud ning nüüd tunnen füüsiliselt suitsukala lõhna, kuulen paatide podisemist, tunnetan Kökari kiriku sisemuses tekkivat rahu kesk merd, näen udust hommikut merel ja märkan vaikust – ka lumevaikust.
Kas pole imeline, et keegi on suutnud kirjutada midagi nii hinge minevat? Janne näeb kõiges Jumala loodut ning oskab olla tänulik iga hetke, iga inimese, iga paiga, iga olukorra ja sündmuse eest. Ahvenamaaga seotud aastad tema elus pole alati olnud kirkavärvilised ja rõõmsad, kuid oma soojusega on ta osanud need kirja panna just nii, et tekib tunne – sinna saartele tahaks küll ükskord jõuda!
Tegelikult tekkis mul sama efekt selle raamatuga nagu mu lapsel Mika Keräneni Supilinna lugudega. Laps vaimustus Keräneni raamatutest nii, et kord taas Tartus olles olime sunnitud tema juhendusel, raamat põlvedel, tiirutama pea kõik Supilinna tänavad läbi, et ta saaks raamatulugu kõrvutada reaalsusega – kus elas üks ja teine raamatu tegelane või kus asus üks või teine tänav.
Minul on nüüd sama tunne – tahan Ahvenamaale ja koos Janne raamatuga!
Sigrid Põld

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)