Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ahvenamaal. Pastoraadi köögis

23.12.2015 | | Rubriik: Kultuurielu

Laseme kujutlustiivul kanda end talvisele Eckerö saarele Ahvenamaal (Ålandis). Kõrgete põlispuude vahel asub peaaegu 1000 aastat vana kivikiriku lähedal lumme mähkunud imekaunis 19. saj romantilises juugendstiilis pastoraadihoone.

Mårten Andersson: vaikne hetk enne jõuluaskeldusi pastoraadis Ahvenamaal. Sirje Semm

Tulge pastoraadi kööki! Põll ette ja nuga kätte! Hästi terav, muuseas. Seal ei helise jõulukellad ega kõla salmid, seal valmistutakse jõuludeks. Meie arvame, et seda kõike vajatakse hirmsat moodi, sest äkki jõulud ei tulegi, kui meie pole kogu aeg kaasa löömas.
Köögis ei ole tunda mingit vaga rahu, seal kostavad hoopis teised hääled. Näiteks hakklihamasina krigin. Seda uut, mis on köögikombainiga koos, ei saa kasutada, sest see rikuks jõulutuju ära. Otsime sahvrist vanaema vana hakklihamasina ja paneme kenasti kõik vidinad kokku.
Ahaa, vänt ei keera! Panime vist midagi valesti, võtame lahti ja alustame uuesti. Vänt ei keera ikka. Koka-mehaaniku närvid on juba krussis. Vanaema oskas ju seda käsitseda! Poole tunni pärast – ja korraliku õlitamise järel – ta töötab siiski. Vänt käib ringi!
Peame ju keedetud sealiha piruka jaoks läbi masina laskma. Keegi vihjab, et valmis hakkliha ajaks sama asja ära, aga ta ei saa millestki aru. Oleks keegi näiteks sada aastat tagasi poest valmist hakkliha küsinud … saate aru, et vanaaegsed jõulud ei tunne mõistet «poest ostetud, poolvalmis», vaid midagi muud. Me ei ole veel ise sigu kasvatama hakanud, aga see on vist järgmine samm.
Pereisa, ta on ju ikka noor ja hästi tugev (eluaastad on tühijutt), tassib sisse kartuleid ja kaalikaid, jahu ja suhkrut, maitseaineid ja liha, suhkurdatud sidrunikoort ja kuivatatud ploome, võid ja hoidiseid, sest õiged jõulud nõuavad seda.
Pereema otsib vanaema tikitud linikuid, tädi Hulda salvrätikuid ja suurt pitsilise äärega laudlina, kus on küll selgelt näha sinepiplekk aastast 1986. Mingid eemaldajad ei aidanud, sest kodune sinep on hästi kange. Siis on veel heegeldatud küünlamansetid ja vanaisa treitud küünlajalg, veidi viltu, sest vanaisa ei olnud eriti andekas treial.

Millest alustada? Colman’s Mustard – sinepipulbriga, kui nüüd jutuks tuli. Sinepi retsept on ju imelihtne, muudkui Colmani ja suhkrut ja pipart ja konjakit ja – oli veel midagi? On see konjak üldse sobiv sinepi jaoks? Peab proovima, sest aasta tagasi – või oli see 15 aastat tagasi? – keegi külalistest ütles, et sinepis oli nii palju konjakit, et peab kojusõiduks taksoteenuseid kasutama. Aga vist kõlbab küll. Praegu hakkame pirukatainast tegema. Ja leiba peab ju küpsetama. Ja hirmsat moodi juurvilja koorima.
Perekonna noorsugu hakkas pööningult jõulukuuseehteid otsima. Leidsid ometigi, aga pidi inglikesi veidi parandama ja mõni muu ehe oli ka aasta jooksul kannatada saanud.
Korralik pommidega messingist kaal tuli tolmust puhastada. Sest ainult sellega saab asju jõuludeks kaaluda.
Avaneb uks ja nagu ilmutusraamatu ingel tuleb proua Hannelore sisse ja ütleb: hakkame stollenit tegema! Ta on ju Saksamaalt pärit ja ilma stolleniteta temale jõule lihtsalt ei tuleks. Ta on saabunud koos oma mehega, kes õnneks on noor ja jõukas ka (eluaastad on tühijutt), sest praegu läheb lahinguks lahti. Peab leidma mandliveski ja kruvima selle laua külge, sest saumikseri kasutamine on välistatud.
Proua Hannelore hakkab jahvatama mandleid ja mehed viskavad alustuseks pool kilo pärmi künasse. Ämbritäie leiget vett, poolteist kilo võid ja nisujahu kilode viisi ka. Tundub, et Hannelore esiemad olid mingid mõisaprouad Preisimaal, sest tainast on jubedal hulgal.
Kas soola ei vajata, küsib tema mees. Seda küll mitte, teie higistate ju hirmsat moodi. Kui teeksite veidi rohkem sporti, oleksite vormis ka. Just nagu Preisi junkrud omal ajal.
Noorsugu kamandatakse keetma punapeeti ja porgandeid ja riisi ka. Keegi ei vaata kella ning akna taga on kätte jõudnud pime põhjamaine talveõhtu.
Siis helistab keegi ja palub mune laenuks, ta hakkas juustu tegema, aga munad said otsa. Loomulikult meil on, ostsime ju igaks juhuks 50 tükki. Keegi teine helistab ja küsib, kas meil on tärklist – tal kisselli keetmine pooleli ja tärklis sai otsa.
Loomulikult! Meil on sahvris neli pakki. Korralikus maapastoraadis peab ju tärklist olema. Kuidas muidu saaks ploomikisselli teha? Noorsugu tõttab abivajajatele mune ja tärklist jagama, sest jõulud on heatahtlikkuse aeg.
Keegi annab uksekella! Praegu!? Paraaduksel seisab koguduse juhatus suure lillekorviga. Ohh! Kas kell on juba pool kaheksa!? Pereema saab ülesandeks juhatusega paraadesikus juttu ajada, kuni pereisa ümber riietub, ennast peseb ja välkkiirelt habet ajab. Ühtegi korralikku lipsu ei leia – ainult see jubedus roosade notsudega –, aga kõlbab küll.
Hannelore ja ta mees katavad kohvilauda, pereema pliidil vaskses kannus kohvi, muidu saaks pastoraadi maine häbipleki külge, sest kogu kihelkond teab, et selles majas ei kasutata filtriga kohviluristamise masinat.
Peagi võib juhatus nautida seda kuulsat kohvi, mis on valmistatud üle-eelmise praostipere pärandusena pastoraati jäetud vanaemade noorpõlveaegses vasest kannus, ja süüa saja-aastases praeahjus küpsetatud kaneelisaiu, keeksi, präänikuid ja piparkooke ning mõnusalt ohata, et oi kui tore, siin lõhnab ju päris jõulude järele! Jah, tõesti. Kaneelisai on igas korralikus pastoraadis kohustuslik asi. Korralik kaneelisai näiteks juhatuse koosoleku kohvilaual, ja harmoonia on täielik.

Et asi tõepoolest nii on, nähti ükskord Viljandi maakoguduse pastoraadis ka. Kallis väliskülaline sai teha, mis ta tahtis, kuna pereisa tükeldas ühte järjekordset vana autot, lapsed olid koolis ja pereema tööl. Sai siis toodud hirmsat moodi jahu majja ja terve päev küpsetati kaneelisaiu. Kaneel sai aegamööda otsa ja siis küpsetati lihtsalt saiu.
Lapsed vaatasid saiahunnikut ja imestasid, kas onu tahab nad suure saiasöömisega lõhki ajada. Sisse astunud abiorganistile onu Mihklile topiti kohe sai suhu – ja ta ei öelnud tükk aega midagi, sest täis suuga on paha rääkida. Alles pärast kaheksandat kaneelisaia sai öeldud: «Ohsa, kui palju!» Kiriku segakoor sõi samal õhtul oma osa koos tee ja moosiga ära. Saiu jätkus terveks aastaks. Sügavkülmik on hea leiutis.
Ja siis ongi jõulud käes. Pastor on kirjutanud öö läbi jutlust. Nagu ikka. Igasuguste hõrgutavate jõululõhnade saatel.
Pastoripere on lõpuks nii väsinud, et ei viitsi teha midagi peale jõulukaartide vaatamise. Nendest vaatab ju vastu suur jõulurahu, lumi maas ja tähed taevas, ja Petlemm on võluliselt ilus. Pastoraadis on hetkeline vaikus teenistuste vahel. Ka hetkeline rahu on tähtis. Eriti siis, kui selle saavutamiseks on nii palju vaeva nähtud.
Ja kui kogu see vaaritamine on lõpuks tehtud, jõuluõhtul kirikus käidud ning pere istub väsinuna, kuid õnnelikuna laua ümber, valdab kogu peret suur ning sügav jõulurahu, mida katkestavad vaid nugade-kahvlite klõbin ja tunnustavad kiidusõnad.
Häid pühi soovides
Mårten Andersson,
Ålandi praost
Ilmunud EELK Toronto Peetri koguduse väljaandes Elu. 2013

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)