Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Ahti Udamist, kellel jätkub alandlikku meelt

26.05.2021 | | Rubriik: Persoon kaasajast

„Enamik kajakaid ei vaevu õppima midagi enamat kui ainult lendamise lihtsamaid põhitõdesid – kuidas rannikult toitu tuua ja tagasi merele lennata“, kirjutab Richard Bach jutustuses ainulaadsest linnust, kelle nimi on Jonathan Livingston Merikajakas.
„Paljude kajakate jaoks ei ole tähtis lendamine, vaid söömine. Kuid selle linnu jaoks ei ole tähtis mitte söömine, vaid lend.“
LEND on see, mis annab edasi mõtteid sellest, kui tähtis on seada ja otsida elus kõrgemaid eesmärke – seda isegi siis, kui sinu parv ja su lähedased su ambitsioone hukka mõistavad.
Aastanumbreid elades tahame ilmselt alates viiekümnesest hakata tagurpidi aega arvestama. Elik tahaksime olla elujõulised ja nooremad, kui oleme. Ilusamad. Ometi kingib Jumal meile aastatega küpsust. Küpsusega küll aga vahel saabuvad ka haigused ja vaevad, mis annavad märku, et meie aeg hakkab siin maa peal kord lõppema. 

Loksa koguduse diakonil Ahti Udamil (fotol) täitus viiskümmend eluaastat eile, 25. mail. Taevaisa lubas nii, et meie rännutee ristus 2007. aastal siin Hommiku-Harjus tänu Leo Lekarkinile, kes Ahtit tundis varematest aegadest. Nii on Ahti juba 2007. aastast teeninud meite praostkonnas. Põhiliselt Loksal, aga ka mujal praostkonna kogudustes. Ahti oli määratud juba 1999. aastal praktikale Rakvere kogudusse, kui ta õppis usuteaduse instituudis. 

Ahti on pärit Virumaalt, lõpetanud keskkooli ja õppinud meditsiini Tallinnas ja Tartus, olles Tapa haiglas palju aastaid laborant. Aga laste vereproovide võtmine tüütas ära ja ta täiendas ennast Tartu meditsiinikoolis ning 2007. aastast töötab praeguseni TÜK meestekliiniku Tallinna osakonnas, uurides eesti mehe viljakust. Ahti Udam on olnud ka ustav sõnakuulutajana. Algul jutlustajana ja 2008. aastast diakonina. Usuteaduse instituudi lõpetas Ahti 2003.

Diakonieksamile minnes laulis Patkuli trepist Toompeale suundudes: Oh Jeesus, Sa, mu kaitseja … Ja eksam sai tehtud. Ahtit iseloomustab kindlasti edasiminek. Nii haridustees või õigemini töömehena.  

Eks Ahtiga on ka muret olnud. Viis aastat käis ta autokoolis, aga uus elukvaliteet tuli, kui ta sooritas edukalt autoeksamid ja nüüdseks on ta juba kaheksa aastat autoga vuranud. Juba teine uus auto Ahtil, millega vurab. Saab kogudusi paremini teenida ja ka töökohast komandeeringus käia, küll Tartus, Pärnus või Narvas. Ja ka oma isakodus Virumaal, kus on samuti tegemist talukoha korrastamisel. 

Peab ütlema, et Ahti on olnud väga ustav töömees oma ametites. Ta võtab oma ametit vaimulikuna tõsiselt. Ja see on väga hea, et Ahtile saab olla kindel ega pea pettuma. Ma olen Ahtisse uskunud. Ahti ei ole kunagi stressis, pole tige ega halvas tujus. Vahel teeb tigedaks, et ta nii rahulik ja leplik on. Ahti on väga, väga uje. Aga riigi presidendi ametis Ahti välja ei vea. Igaühel meist on ju omad talendid antud ja Ahti on oma talente ustavalt hästi kasutanud.  

Ahtist kirjutades läheb mul silm märjaks. Vast seepärast, et olen kaasa elanud tema elule. Ta kaotas oma ema ja venna noorelt autoõnnetuses. Tänini hoiab ta oma õde. 

Kord olin sõitmas pikale reisile Los Angelesse ja istusin juba Tallinnas lennukis, kui helistas Loksa linnapea Värner Lootsmann ja ütles, et kõik on läbi. Advendituli enam Loksa kiriku altaril ei sütti, mille lapsed  siis linnaplatsi kuusele viisid. Nimelt oli Ahti pärast valimisi Facebooki kirjutanud poliitiliselt ebakorrektseid märkusi. Mul oli lennuki õhkutõusmiseni hetk aega, helistasin Ahtile ja ütlesin, et võtku jalad selga ja jooksuga linnapea ukse taha vabandama. Ja Facebooki lolluste kirjutamine lõpetagu. Advendituli ei jäänud Loksa kiriku altaril süütamata. Ahtil jätkus alandlikku meelt.

Aitäh, Ahti, et oled Taevaisa poolt saanud kutse ja selle ära tundnud, et elus on oluline seada kõrgemaid eesmärke ja otsida neid. Nõnda jõuamegi kord taevakoju, mis on meile tõotatud Jeesuse Kristuse poolt. Oled sündinud emast kooliõpetaja ning isast boheemlase ja luuletaja armastuse viljana. Isa Mark Udam on kirjutanud read:
Kogu surnuaed täna on õisi täis,
pea igal sammul on keegi.
Nii hoolsasti eestlane haudadel käib,
et paistab: ta muud ei teegi.

Palju õnne! Sinu sõbrad Hommiku-Harjust, Virust ja Pühalaulust. 

Jaanus Jalakas

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)