Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Ahh, see kõlab nagu Ahrens!

24.04.2013 | | Rubriik: Persoon minevikust

Eduard Ahrensi konverentsi emotsionaalseima osa moodustas Aivar Simsoni ja Paul Männi ajalooline ülevaade ja mõtisklus Ahrensi monumendi saamisloo teemal. Toomas Mäevälikavandatav Eduard Ahrensi monument. ArhiivTänavu on hulk ümmargusi tähtpäevi, mis kõik seotud kirikuõpetaja ja keeleuuendaja Eduard Ahrensi nimega. Nii möödus 210 aastat tema sünnist ja 150 surmast, 170 aastat tagasi sai kaante vahele Ahrensi «Eesti keele Tallinna murde grammatika» ning kümme aastat hiljem selle täiendatud ja uues kirjaviisis näitlikustatud trükk.

Kui tänapäeval mõne Kuu­salu kandi noore käest küsida, kes oli Eduard Ahrens, siis mõnel juhul elab vastajal hea sõber sellenimelisel tänaval, aga muidu suuremat ei paista meenuvat ning igal kodukandihuvilisel on jätkuvalt võimalus rahvavalgustuslikuks tööks. Õigupoolest on kena tõdeda, et Eestimaa kaunite paikade lugu mitmekihistub ning inimestel on aega neisse süveneda. Kultuurikihi mõõtmine innustab kahtlemata kohalikke inimesi enam kui teadmine, et kaardile märgitud lähim tõmbekeskus on ette nähtud Maardusse.

Miks mitte mälestusmärk?
Möödunud aastal kuulutas MTÜ Laurentsiuse Selts välja Ahrensi mälestusmärgi konkursi, et leida sobiv väljund suurkuju jäädvustamiseks. Tähtajaks laekus 11 tööd. Kaks neist olid kohalikule komisjonile sedavõrd meeltmööda, et ühest otsust ei suudetud langetada ning selle tegemise raskus läks EELK kunsti- ja arhitektuurikomisjonile. Valituks osutus omakandimeeste Aivar Simsoni (tuntud ka kui Simson von Seakyll) ja Paul Männi pronksist Ahrensi monument.
Kuusalu kirikumõis, mis 18. sajandil loodud peegelsümmeetrilise planeeringuga, on üks vähestest kompleksidest, mis tänini keset asumit nii terviklikult säilinud on. Tänavalt suunduvale ümmargusele lipuplatsile Kuusalu vana pastoraadi ette ongi mälestusmärk planeeritud.
Aivar Simson ja Paul Mänd selgitasid hiljuti peetud Ahrensi konverentsil üksikasjalikult kuju kujunemislugu, mööndes ka, et päris rahul ei ole kunagi kõik. «Meilt on ka küsitud, miks taoline kuju meenutab ehk mõnd teist – aga mõelge ise, millised variandid siis on: arhitektuuriliselt on võimalik, et kuju seisab, istub või lamab. Tahtsime, et Ahrensi nägu oleks ikka näha, sest see ei ole ainult kunstiline kujund, vaid siia tulevate laste jaokski tükk ajalugu, ning tore on teada, kuidas Ahrens välja nägi,» võttis Simson loo kokku.
Nii on graniitalusele planeeritud kahemeetrine avatud raamat, mille kohal Ahrensi pea ning külgedel õnnistavad käed.
Tegelikult on suurte plaanidega kiire. Parimal juhul tahetakse kuju paika saada juba selle aasta lauritsapäevaks, mis on 10. augustil, see aga tähendaks, et ligi 50 000 eurot oleks annetustena vaja kokku saada hiljemalt maikuu jooksul. Kõigil on võimalik annetada.

Ahrensi võitlused omas ajas
Eduard Ahrens kutsuti Kuusallu vaimulikuks 1837. aastal. Olles juba varem teeninud Vigalas ning pidanud kodu- ja kooliõpetaja ametit Pikaveres, oli Ahrensile selgeks saanud, et toonane nn kirikukeel ja koguduse hulgas kasutatav keel olid üsna erinevad. Eduard Ahrensi keelekäsitlusele teed rajavaid seisukohti oli avaldatud juba varem, kuid Ahrens andis esimesena neile uuendustele süsteemse kuju.
Kõige silma- ja kõrvatorkavam ja ehk ka tänapäeval arusaadavam uuendus oli eesti keele fonoloogiline süsteem, sh pikkade ja lühikeste häälikute kasutamine (nt erinevus selles, kuidas hääldada kirjutatud sõnu «mina» või «minna»). Uue kirjaviisi kohaselt pidid ühtima nii kirjutatu kui väljaöeldu.
Ahrensi mõju kirjaviisile hakkas ilmnema 1860ndail ning sai valdvaks veel kümnend hiljem. Ka hilisemad keele- ja ortograafiaalased teosed on nende autorite kaudu (F. J. Wiedemann, K. A. Hermann) Ahrensi tehtut tunnustanud.
«Eduard Ahrens on eesti keele uurimise ajaloos murrangulise tähtsusega mees, kelle töödega lõppes vana, Heinrich Stahli grammatikast alguse saanud saksa ja ladina orientatsiooniga grammatikatraditsioon ning sai alguse uus, soomesuunaline keelekäsitlusviis, mis on püsinud tänini,» on kirjutanud üks Ahrensi põhjalikumaid uurijaid, eesti keele instituudi teadur Kristiina Ross.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaude oli Ahrensi eesmärgiks siiski jumalasõna lahtiseletamine rahvapärasemal viisil, mistõttu Ross teda misjonilingvistiks on nimetanud.

Konverents tõi keskpõrandale kokku
Kuusalus peetud Eduard Ahrensi 210. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi eel kirjutas Laurentsiuse Selts oma kodulehel: «Rahvuskeel on iga rahvuse identiteedi üks kõige olulisemaid nurgakive. Eestlaste puhul on meie keeruka saatuse seisukohast osutunud just keel olukorras, kus kahe maailmasõja kahjude ning inimeste tuhandete kaupa põlvkondadeks mööda maailma laialipillutatuse kiuste on rajatud ja seejärel veel taastatudki rahvusriik, selle fenomeni lausa eksistentsialistlikuks aluseks. Seetõttu oleme püüdnud tõsta Eduard Ahrensi isikut laiemalt huvifookusesse.»
Kirikus tervitas Eesti Koolinoorte Segakoori kammerkoosseis Taavi Esko juhatamisel kõiki tulnuid, pastoraadis esinesid tervitustega Kuu­salu vallavanem Urmas Kirtsi ja Laurentsiuse Seltsi juhatuse liige Sulev Valdmaa, kes nimetas, et Eesti riigi säilimisel on oluline roll tema keelel ning selle arendaja Eduard Ahrensi näol vajab kahtlemata mäletamist ja esiletoomist.
Saalitäiele rahvahulgale oli oma arutelule kutsuv sõnum edasi öelda Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi lektoril Annika Kilgil, kes peatus Ahrensi panusel nii keeleteaduslikus kui rahvuskultuurilises mõttes. Kirjanik Tõnu Õnnepalu küsis kirja ja kõne sisu ja tähenduslikkuse ning autori rolli järele tänapäeva ilmas ning kõik koosviibijad said osa Kristiina Rossi intervjuust Eesti Rahvusringhäälingule, kus ta peatus Ahrensi keeleuuendustel.
Orelimeister ja koduloouurija Toomas Mäeväli tegi väikese sissepõike Ahrensi maailma vaimulikuna, andes esmase ülevaate Kuusalu kiriku kroonika tõlketöödest. Siinset kroonikat on peetud aastasadu, kuid antud kontekstis oli huvitav seegi, et kogudusetöö kirjeldamise juures ei maini Ahrens oma ponnistusi keeleuuenduste vallas poole sõnagagi. «Tõenäoliselt oli tollasel vaimulikul kohapeal ka sedavõrd palju tööd, et siinsetes aruannetes ei hakanud ta keskenduma muule kui ülevaatele tehtu kohta,» arvas Mäeväli.
Jääb loota, et meie keeleliigutused seovad meid samamoodi kui meeleliigutused ning auväärt keelemees Ahrens leiab väärikat mäletamist.
Mari Paenurm

Eduard Ahrens 
3. aprill 1803 Tallinn – 19. veebruar 1863 Kuusalu.
Baltisaksa päritolu kirikuõpetaja ja eesti keele uurija ning korraldaja.
Õppis Tallinna toomkoolis ja Tartu ülikooli usuteaduskonnas, nooruse tõttu ei ordineeritud kohe, töötas Pikaveres kodu- ja kooliõpetajana, reisis Saksamaal ja Prantsusmaal ning pärast pro ministerio eksamit määrati Vigala kirikuõpetajaks. Alates 1837. aastast Kuusalu koguduse õpetaja ja 1860ndast Ida-Harju praost.
Tema tuntuim keeleuuenduslik teos «Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes» («Eesti keele Tallinna murde grammatika») ilmus 1843. aastal. See väljaanne sisaldas ainult vormiõpetuse osa ning hiljem töötas ta seda ümber ja täiendas süntaksikirjeldusega, mis on esimene ulatuslikum lauseõpetus eesti keele kohta. Grammatika teine, täiendatud trükk ilmus 1853. aastal.

Annetused mälestusmärgi toetuseks
Eduard Ahrensi mälestusmärk soovitakse avada Kuusalus lauritsapäeval, 10. augustil 2013. Laurentsiuse Selts kutsub rahvast üles annetusi tegema. Saaja MTÜ LAURENTSIUSE SELTS, konto 10220114903012 SEBs.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)