Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Agape mõistab ja hoiab

19.09.2012 | | Rubriik: Kirikuelu

Kuigi kristlased väikeses Eestis paljut koos teevad, rõhutatakse ikka mõnikord oma prioriteete. Me nagu vahepeal unustaks, et Jumal on üks. Agape Eesti on kristlik ühendus, kes lähtub oma tegevuses oikumeenilistest põhimõtetest. Selles on tema tugevus, arvavad nad ise.

Võib-olla just inimese valikuvabaduse austamise tõttu ongi Agape Eestis juba 25 aastat tegijaks jäänud. 13 aastat Agapes tegutsenud Herman ja Kristel Jürgens Tartust arvavad, et algselt ameerikalik liikumine Campus Crusade for Christ, mille väikesed misjonigrupid tõid Eestisse piibleid, on nüüd siin selgelt Eestile omase näoga.
Agapes on põhimõtteks olla kristlane, elada kristlikult, aga seejuures mitte vaikida; vastata küsimustele, elada julgelt väljapoole oma usku, anda sõnumit edasi.
Herman: «Tegelikult on inimesed meie ümber hästi avatud usust rääkima. Mõnikord mina ise kardan, et vestluskaaslane ei taha kuulda, mis mul öelda on. Üllatuseks võetakse sageli vaimsed teemad üles ootamatult.»
Agape Tartu osakond suhtleb palju noortega, eriti üliõpilastega. Igal sügisel näiteks korraldatakse Tartus rebastenädala üritused, mis tutvustavad ülikoolilinna elu ja võimalusi mujalt tulnuile. Tudengid on alati avatud omavahel tutvumisele, maailmavaatelised küsimused kuuluvad selle eluperioodi juurde.
Tänapäeva sekulaarse taustaga noortel on hulgaliselt olulise tähtsusega küsimusi, millele nad pole saanud vastuseid.
Herman: «Väga tihti arutletakse, et kui Jumal on üks, siis miks meie siin Eestis ei võiks niisama hästi budistid olla. Või muslimid. Vastuseks küsimusele, mida on budismist, Buddhast või hoopis Jeesusest kuuldud, selgub, et ega suurt midagi. Nõustutakse, kui pakun välja, et kristliku taustaga maal elades oleks imelik eelistada mõnd muud usundit. Mõni tahaks veenduda, kas Jeesus ikka tegelikult elas ja oli ning ega ta olnud viimati lihtsalt suur luiskaja.»
Herman näeb, kui inimesel on olulised küsimused, millest keegi pole talle rääkinud. Et vestelda kahtlejaga, peab muidugi olema ise oma usus tugev, ent üks oluline moment on veel: tuleb lähtuda punktist, kus asub su vestluskaaslane, olla vaimus temaga koos, tema küsimuse tasandil. Ei pea rääkima, mis endale oluline näib, ega moraliseerima!
Niisiis ole misjonär seal, kus sa elad. Ära mõista hukka, suhtu kristlikult ka neisse, kes su sõnade iva tagasi lükkavad.
Iga kristlikku sõnumit jaganu teab, et seemne idanemine võtab oma aja, Jumala juures inimlikku aega ei olegi ja kahtlemine, tagasilangus, patt kuuluvad inimeste juurde. Piibel ju ütleb: usk katsutakse läbi, meenutab Herman.
Kristel: «Agapes me arvame, et kui inimene on leidnud osaduse Jumalaga, siis on parim, kui ta liitub selle kristliku kogudusega, kus tal juba on side, mõni tuttav inimene vm. Pole tähtis, kus kirikus käia, tähtis on osadus.» Ta kinnitab, et on nõus kahtlema kahtlejaga koos. Küsib küll, miks või milles teine kahtleb. Kui Jeesus olnuks tõesti valelik, siis miks nõustus ta minema meie eest surma?
«Tõesti väga paljud inimesed pole kunagi kuulnud, et Jumal armastab meid, nad arvavad tihti Jumalast midagi muud. Näiteks et ta on hirmuäratav vanamees ja et kristlased on kiiksuga seltskond, kel pole sidet reaalsusega. Ma näen ju seda enam, kui palju vajatakse tõelist teadmist, ja tahan oma rõõmu, mida Jumal mulle jagab, edasi jagada.»
Agapel on nüüdseks suur kogemus inimestega sideme loomises, igapäevases Jumala teenimises. Võib õpetada teisigi.
Juune Holvandus

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)