Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Aga õige jääb usust elama

19.01.2010 | | Rubriik: Jutlus

Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: «Aga õige jääb usust elama.» (Rm 1:16–17)

Aastate eest, olles alustanud iseseisvat tööd koguduse vaimulikuna, külastasin psühhiaatriahaiglas ühte inimest, kelle perest oli surm võtnud kaks lähedast väga lühikese aja jooksul. Vestlesime mõnda aega ning kui viimaks hüvastijätuks püsti tõusin, ilmus ruumi patsiendi raviarst, tuntud psühhiaater. Mind tutvustati talle kui «meie uut ja väga toredat kirikuõpetajat» ning doktorgi näis kohtumisest rõõmu tundvat. Kätt andes palus veel, et korraks tema kabinetti läheksin – saaksime vestelda ja mõningaid asju arutada. Mul polnud midagi vanema ja targema inimesega kõnelemise vastu ning vestluski näis alguses viisakas. Ikka et kust tuled, mis on eesmärgid, miks sellele teele sattusid jne. Vastasin küsimustele avatult ning siiralt.
Mingil hetkel aga murdus meie jutuajamise neutraalne toon. Äkitselt leidsin end ootamatu küsimusterahe alt: kust sa võtad, et Jeesus oli see, kes ta oli? Kuidas saab keegi uskuda sellist absurdsust nagu ülestõusmine? Kust sa võtad, et Piiblis kirjutatu saab üldse pretendeerida tõele? Ja ikka samas vaimus edasi. Mäletan oma ehmatust ja kimbatust, kui vaatasin enda ees istuvat erudeeritud härrat, kes paiskas kamaluga õhku negatiivseid võnkeid. Tema küsimused ei häirinudki mind nii väga: need olid kantud põlgusest, tahtest kiusata, moondudes üsna primitiivseks mõtteavalduseks. Minu vastused katkestati enamasti poolelt lauselt. Mis mind aga häiris, oli see viha, tahe «paika panna» noort ja veel veidi ebakindlat inimest puhtalt seetõttu, et tema ise kuulus ilmselt nende hulka, kelle jaoks evangeelium on alati olnud «pahandus» ja «totrus». Toona ei taibanud ma, et arsti käitumine ja «ohvrivalik» näitas üksnes tema nõrkust kõige ehedamal kujul. See teadmine oleks ilmselt aidanud mul ükskõiksemaks jääda.
Haiglast lahkudes olin ärritunud ja kurb. Kurb haritud inimese harimatuse ja ka tema viimaste sõnade pärast, mille mõttest lugesin üsna otseselt välja, et minusugused inimesed ja selle ameti kandjad peaksid pigem häbenema seda, mida kuulutavad ning millega tegelevad. Kui linkideta uste kaudu väljapääsu poole tüürisin, andis kusagil ajusopis endast märku küsimus: kui patsient on sügavalt usklik, kas seesama doktor ravib teda siis mingi teise tundega? Kas see niigi vaevatud psüühikaga inimene tunneb häbi, et on kristlane, sest tema arst ütleb ju nii? Jääb vaid loota, et too psühhiaater suudab lahus hoida vähemalt oma töö ja maailmavaated…
Argises maailmas on aga sellised põrkumised vältimatud ja ühte teisest lahutada üsna raske. Eriti ühiskonnas, kus ateistlikud mõtteavaldused kipuvad mõnes ringkonnas olema justkui normaalse ja intelligentse inimese tundemärgiks. Küllap on mõnigi meist tundnud, et ei taha mingis seoses või seltskonnas tunnistada oma kiriklikku kuuluvust. Et siis nagu eristud või omandad automaatselt veidriku tiitli.
Tundub, et sellise probleemi ees seisis ka Paulus. Võimalik, et teatud hetkedel häbenes temagi oma kuulutust ning kuuluvust. Miks muidu loeme tänasest kirjakohast mõtteavaldust: «Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele»? Apostel lööb siin justkui pea püsti ning vastandub nendele, kes püüavad pilgata ja teotada evangeeliumi sisu ja tähendust. Või siis püüab hoopis julgustada ennast oma kahtlustes ja hirmus?
Millegi häbenemine tuleneb ikka hirmust sattuda pilkeobjektiks. Võiks öelda ka seda, et millegi ründamine või alavääristamine tuleneb täpselt samast allikast: hirmust. Hirmust, et äkki ongi tal õigus, äkki mina eksin ja kuidas ma selle tõdemusega leppida suudan. Pigem siis juba rünnata ning üritada vastane nurka suruda. Harva aga suudame pilkealustena mõelda sellele, et vastane elab sinu peal välja hoopis oma teadmatust ning argust. Seda teadvustades oleksime ilmselt meelekindlamad ja tugevamad.
Markuse evangeeliumis ütleb Jeesus: «…kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu, seda häbeneb ka Inimese Poeg.» Kui Jumala Poja ja Tema kuulutuse tunnistamine juba selles maailmas meile peavalu valmistab, siis kuidas saame loota, et meie usk meid elavaks teeb?
Inimese hirmudel on erinevad vormid ja põhjused. Üks suuremaid on hirm kaotada üldsuse lugupidamine ning sattuda mõnda «kahtlasesse» inimlahtrisse. Tegelikult peaks inimese suurim hirm olema see, et lõhe loodu ja Looja vahel aina süveneb, sest laseme vahel ennast ehk liiga kergekäeliselt nurka suruda.
Usujulgus ning avatus Looja sõnadele ja tegudele on see, mida vajame. Ja see on miski, mida kohe kindlasti häbenema ei peaks. Aamen!


Anna-Liisa Vaher,
Tarvastu koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)