Esileht » Arvamused » Kolumn »

Aga ma tean, me kohtume veel!

14.09.2016 | | Rubriik: Kolumn

Aarne Rannamäe lahkumine rabas mind. Aarne oli Eeskuju. Täht. Alati kohal. Ehmatus oli suur, sest just olid Sa siin. Hääl kajas ja kõlas. Kandis. Selgelt. Isikupärase tämbriga. Ja juba mõni hetk hiljem – Aarne, kuhu Sa oled ometi läinud?
Olen ETVs töötanud kahel korral, kokku üle kahe aasta. 2008 tegin iganädalast majandussaadet «Miljon senti». Üks maja seob. Aarne saadetes käisin korduvalt. Viimati eelmise aasta lõpus. Temas olid soojus ja kargus, harva esinev sirgjoonelisus sulandunud tõesti Ajakirjanikuks, nagu paljud kolleegid välja tõid. Amet, mida olen pidanud ka mina kaua, otseselt ja kaudselt (kolumnistina). Ta oli üks meist. Surma lõige otse me silmade all muudab kõik. Emotsiooni. Tunde. Elu.
Eelmisel suvel 16. juulil olime Valgamaal koos perega isa vennal onu Kaljul (63) külas. Tähistasime vanaisa Osvaldi 100. sünniaastapäeva, mis oli tulemas 20. juulil. Onu ütles, et tervis on hea, aga hambaid võiks rohkem alles olla. Saaks paremini õunu süüa, mis kohe pidid valmis hakkama saama. 20. juuli hommikul, täpselt vanaisa sünniaastapäeval, helistas naabrinaine, et Pukas olla olnud põleng ning Kalju olla sisse põlenud. Oligi. Kõik sugulased olid rabatud. Kõik oli tore ja nüüd on matused …
Võib-olla me enamasti võtamegi elu liiga kindla peale. Nii need, kes usuvad, et Jumal päästab, kui ka need, kes Jumalasse ei usu ning loodavad soodsale saatusele. Inimese sõnad, kui me neid ise ütleme, tunduvad meile tavalisemad, kui nad seda on. Eriti hetkedel, kui on juhtunud midagi traagilist. Kas ta aimas midagi?
Aarne viimase intervjuu mitmed sõnad jõudsid ajalehtede pealkirjadesse ja esikaanele. Kui ta oleks rääkinud sama juttu, kuid oleks rõõmsalt edasi elanud, ei oleks need nii tähenduslikud olnud. Kalju pani mullu üle pikkade aastate esimest korda taas kartuleid maha. Ta väga tahtis, et me 16. juulil need vaod üle vaatame. Ja ütles, et ega mulle nii palju vaja pole, saate siit endale talvekartuli. Saimegi. Võtsime kõik üles. Aga temale neid enam vaja ei olnud.
Võib-olla ma olengi surnutega rohkem koos kui elavatega. Kui ma olen üksi. Omaette. Vaatan pilte. Mõtlen isale, Kaljule, vanavanematele. Lahkunud sõpradele. Mõtlen onu Evaldile (täpsemalt vanaema õe mehele, keda kutsuti kodus alati onuks), kes viis päeva enne surma helistas mulle (2002) ja ütles: «Janek, ma leppisin Jumalaga ära.»
Evald seletas, kuidas ta vend Jaaniga, kes oli Hiiumaal tubli baptist, asjad ära rääkis ja Jumalaga rahu sai. Helismaade peres oli Evald olnud usu teemal must lammas. Ta ikka rääkis mulle ka, et tema Jumalat ei usu. Aga surma lõhn tõi ta kodule lähemale. Pidime nädala pärast talle külla minema. Läksimegi. Matustele.
Kui viimane kord Hiiumaalt ära tulin, ütles onu: «Nii kahju, et me ei saa koos elada. Aga me ei saa!» Ja sõitis kurbrõõmsalt rattaga poe poole. Füüsiliselt me rohkem ei näinudki. Hääl elab siiani ajus. See kajas ja kõlas. Kandis. Selgelt. Isikupärase tämbriga.
Isa kalmule kirjutasin: «Aga ma tean, me kohtume veel! Rada ju sama, oleme teel …» See värsistus on pühkinud minust kogu kurbuse, ajapikku. On jäänud igatsus taas kohtuda, taas näha, taas tunda ja taas kogeda. Ma olen kindel, et see saab teoks. Inimese füüsiline keha on ajutine, rakkude uuenemine lõpeb 120. eluaastaks. Aga vaim on igavene. Mina usun nii. Kõik minu lahkunud kaasteelised, varsti näeme!

janekmaggi

 

 

 

 

Janek Mäggi,
kolumnist

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)