Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Aga ma kogun sind

06.03.2002 | | Rubriik: Jutlus

Eeloleva pühapäeva jutlusetekst algab väga traagiliste sõnadega: Ma jätsin su maha!
Neid sõnu on raske kuulata isegi siis, kui neid ütlevad meile võõrad inimesed. Neid on väga raske ja valuline kuulata lähedastelt inimestelt ja tunduvad uskumatutena kuulata Jumalalt.
Oleme harjunud mõtteviisiga, et Jumal on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest. On nii turvaline mõelda, et kui ma hädas olen ja palvetan, siis Jumal ikka aitab. Ta on juba kord selline, kes minult ei nõua peaaegu midagi ja kes alati appi ruttab, kui mina Teda vajan. Seega on Jumal meie mõttemaailmas isetu abimees.
Prohvetlik sõnum kõneleb Jumalast aga midagi muud. Ta on looja, aga Ta on ka see, kes teeb lepinguid, kes vihastab, kes võib omadele selja pöörata, kes kahetseb, kes on valmis tehtut heastama – Jumal on elav.
Selleks, et mõista, millest õigupoolest jutt käib, olgu öeldud, et juba prohvet Jesaja tegutsemise ajal võis juudi mees oma naise maha jätta, kui viimane ei vastanud tema ootustele. Ta pidi ainult andma naisele lahutuskirja. Jeesus kommenteerib mäejutluses seda traditsiooni omal kombel. Kui nüüd ütleb Jumal prohveti suu läbi, et ma jätsin su maha, siis juudi jaoks on selle teatega öeldud väga palju. See ei tähenda süütut tujutsemist, vaid pettumuses tehtud otsust. Rahvas, kes on hüljanud Jumala, on ka Jumala poolt unustatud.
Ega me tegelikult ei suuda päriselt ette kujutada, mida tähendab olla Jumalast maha jäetud. Eestlastena arvestame täna hoopis vastupidiste võimalustega. Meie valime Jumala. Usk olevat ideaalis iga inimese väga isiklik asi, mille juurde teistel asja ei ole. Usk on seega tagandatud meie jaoks mingi kauba, tabu, hirmu või eelarvamuse tasandile. See usk, mis aga ühele rahvale tema eneseväärikuse ja ühised käitumisnormatiivid annab, ei saa olla kummutitagune varandus, mille olemasolust inimene ainult üksi teab.
Usu tähtsust ei pea hakkama siinkohal kellelegi tõestama. Meil on ajaloost tuua küllaga näiteid nende rahvaste elujõust ja võitlusvalmidusest, kes on saanud koonduda ühise usutunnistuse taha. Samas lakkab rahvas päris kiiresti olemast ühtne tervik, kui röövida nendelt nende usk. On ainult aja küsimus, kui sellest rahvast saab omavahel rivaalitsevate kampade kogumik, kelle ainukeseks Jumalaks on «hea elu». Viimast võib loomulikult saavutada teiste arvel, sest igaühel on ju oma usk ja mõõdupuu, millega väärtusi hinnata.
Olla Jumalast maha jäetud tähendab rahvast ühendava usu puudumist.
Siiski ei ole prohveti seekordse sõnumi eesmärk lahata iisraeli rahva süüd ja uskmatust, vaid ilmutada Jumala olemist. Apostel Paulus on sõnastanud selle olemise: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta lõikab. Need ajad, kus Jumal laskis inimestel omapäi olla, on maailma ajaloo perspektiivis õnnetuste ajad. Nii ei suuda me kuidagi mõista, miks Jumal laseb sõdades miljonitel süütutel inimestel surra. Ometi me ei tea ühtegi sõda, mille Jumal oleks valla päästnud.
Jumala olemise vägevam pool on aga see, et Ta ei hülga lõplikult. Kurjus toob paratamatult endaga kaasa valu ja pettumuse – seda isegi Jumala juures. Kurjuse eest ei ole kaitstud keegi, aga sellel ei ole viimane sõna öelda. Jumal tõotab kõigest hoolimata oma helduse kestmist ja rahuseaduse püsimist.
Jeesuse Kristuse ristisurm oli inimlikult mõeldes täiesti mõttetu. See oli kurjade inimeste kättemaks Temale, kes tahtis elada teistmoodi, kõrgemate ideaalide ja seaduste järgi. Jeesus ei olnud millegagi ära teeninud sellist julma kohtlemist ja surma. Aga just selles, et Jumala Poeg ei põgene selle maailma vägeva eest, vaid läheb ennast määrimata sellest läbi, teeb kurjuse relvituks.
Ei õppinud inimesed paabeli vangipõlvest midagi. Ei ole ka Jeesuse Kristuse ristisurm meid paremaks teinud. Ometi on midagi saanud täiesti teiseks. Jumala tõotus rahuseadusest, mis ei kõigu ja mille olemasolu ei sõltu meie tegemistest, on saanud Jeesuses Kristuses tõeks.
Jeesus ütleb: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!
Aamen.
Jüri Vallsalu,
Hageri koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)