Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aegviidu Aleksandri kogudus sündis vajadusest

17.08.2022 | | Rubriik: Arvamus

Kolm aastakümmet tagasi otsustas konsistoorium võtta Aegviidu koguduse iseseisva kogudusena Järva praostkonna koosseisu. Mind määrati kogudust diakonõpetajana hooldama. 

Selleks ajaks olid meie ühiskonnas toimunud suured muutused. Eesti oli vabaks igatsetud, võideldud ja palvetatud. Kiriklike talituste – ristimiste ja leeritamiste – arv tõusis hüppeliselt. Suhtlus välisilmaga oli hoogne. 

Aegviidu kirikurahval olid selleks ajaks juba kahe aasta vanused sidemed Ylivieska kogudusega. Need sidemed tekkisid Aegviidu elaniku Lembi Pettineni kaudu, kes II ilmasõja ajal oli evakueeritud Ylivieska koguduse alale Nivalasse. Temalt kuulsid hõimuvelled Aegviidu usurahvast. Sealne segakoor Pekka Jaakola juhatusel, kellest sai hiljem Aegviidu suur ja andunud sõber, külastas veel enne Eesti vabakssaamist Aegviidut. 

Septembris 1991, pärast augustikuist riigipöördekatset siirdus suurem pühapäevakooli õpetajate rühm Ly Linnasmäe juhatusel õppima Raudaskylä kristlikku õppeasutusse. Ly oli aasta varem mitu kuud õppinud Järvenpääl lastetööd ja oskas soome keelt. 

Ambla abikiriku Aegviidu filiaalil oli selleks ajaks ligi 70 liiget ning 42 inimest andsid allkirja oma koguduse moodustamiseks. Soome sõbrad imestasid, et nii kiiresti saadi luba selleks ja panustasid avatud helde käega meie koguduse ülesehitamiseks. 

Käidi tihedasti üksteisel külas. Tooni andsid mõlemalt poolt laulukoorid ja ansamblid. Ei puudunud ka laste- ja noorterühmad, kes said külastada sõpruskogudust ja Soomemaad. Aasta pärast oma koguduse loomist saime Soomest veel teisegi sõpruskoguduse – Ylihärmä. Selle koguduse endise õpetaja Esa Vaittineni ja tema abikaasa Siskoga on püsinud hea suhtlus tänini.  

Naljaga pooleks sai öeldud, et meie kogudusel on kaks hoolivat kogudust Soomes. Aktiivne kirikuelu, mida vedasid paljuski kohalikud inimesed eesotsas kauaaegse koguduse esimehe, hiljuti Isakoju siirdunud Hilda Tammeriga, tõi esile vajaduse koguduse kodu järele. 

Kogudusemaja nurgakivi pandi 1996 ja juba järgmisel aastal hoone pühitseti. Seejärel sai kirik juurdeehituse lahkunute hoidmiseks külmkambri näol ning uued katused. Aastaid tehti aktiivselt diakooniatööd. Muusikatöö oli heal järjel. 

Meenutada on palju head ja ilusat. Tänane päev ja olukord on aga teistsugune. 

Head Soome sõbrad on siirdunud emerituuri. Uute juhtkohtadel olijatega sidemete loomist on pärssinud ka koroona-aastad. 

Seoses koguduse liikmeskonna vähenemise ning Soome sõprade toetuse kahanemisega on tekkimas raskused. Aegviidu kogudusel pole maid ega metsa, mida rentida või millest tulu ja abi saada. Ambla kogudus on oma tütarkogudust toetanud, samuti kirikuvalitsus. Kuid pühakoda vajab remonti, sügis ja talv on tulemas ja kogudusemaja ühes kirikuga on elektriga köetavad. 

Aastapäeval tänati koguduse asutajaliikmeid. Praost Melderi jutust jäi kõlama: raskused on selleks, et neist läbi võidelda. Ristiinimestel pole kombeks lootust kaotada. Tuleb palvetada, et Aegviidu kogudus võiks kesta veel mitte ainult 30 aastat, vaid Issanda taastulemiseni. Sestap kohtub kogudus septembri algul praostiga, et üheskoos leida lahendusi koguduse edasiseks toimimiseks. 

Tähtpäevast jäi kõlama mõte „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad“ (1Pt 4:10).

 

 

 

 

Tõnu Linnasmäe,

Aegviidu Aleksandri koguduse  hooldajaõpetaja

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)