Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Aegade side on saanud ema ja tütre laulu sisse

15.11.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Anu ja Leila Röömel koduses Viljandis, mis pakub laululoominguks head inspiratsiooni. Erakogu

Laululooja Anu Röömeliga lähen Viljandis kohtuma üle kirikumäe. Kuigi kirikumägi on just kui tema elu iseloomustav märksõna, pole see jututeemaks. Anu lauludesse, mida ta on loonud üle 40 aasta, mahub terve maailm.

Ei saa ütlemata jätta, et niisugust kohtumist pole mu elus varem olnud. Olukord on tuttav, üks küsib, teine vastab, aga vastused – oh, see on terve etendus. Anu laulab, loeb luuletusi ja hetketi tundub, et kohe-kohe läheb tantsuks. Aga vestluse põhjus on tegelikult, võiks isegi öelda, et pühalik. Põhjuseks on laul „Palve Eestimaa eest“, mille kirjutas Anu Röömel tütar Leilaga kahasse Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks lauluvõistlusele „Vaimulik viis vabariigile“.

Suuri sõnu ei oska
Kuna Anu Röömel on kirjutanud lauludele nii viise kui sõnu ja välja andnud seitse-kaheksa lastelaulikut ja sinna juurde CD, tunnen huvi, kumba on temalt lauluvaramusse rohkem tulnud. Vastuseks saan, et sõnu on rohkem. Neid on Anult tellinud Viljandimaalt pärit laulja Marco Margna. Lugejatele meenutuseks lisan, et Anu kirjutatud on armastatud laul „Kaks gerberat“, mida esitas Vello Orumets (1941–2012).
Jutuga lauluvõistluse juurde tagasi pöördudes mainib Anu, et juhtus Viljandi Pauluse kirikus Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud konkursist lugema ja muidugi otsustas osaleda. Vaimulikke laule polnud ta varem kirjutanud ja nii tundis ta, et suured ja pühalikud sõnad tema jaoks ei sobi. Lihtsalt armsast ja toredast isamaast jääb aga hea laulu jaoks väheks. Siis tuli mõte ja sõnad sündisid kui iseenesest.

Vahel ma vaatan sinavat merd ja imetlen järvede silmi. / Vahel ma vaatan kõrgele üles ja näen valevaid pilvi. / Vahel ma vaatan põldude taha, kus mustendab metsade piir. / Ja siis mina mõtlen, kaua ma juba olen elanud siin, / kas aastaid kümme või sada või tuhat siin juba astund mu jalg, / isade laul ja valu ja rõõm tuksumas südame all.

Sõnad said valmis, viisi aga ei tulnud. Tähtaeg jõudis juba kätte, aga mida polnud, see oli viis. Viimases hädas helistas Anu Hispaaniasse tütar Leilale, kes tol ajal seal Erasmuse programmi raames klassikalist klaverimängu õppis. Nii sündis žürii poolt hinnatud laul ema ja tütre koostöös. „Tunnen heameelt, et seda laulu tegi kaks põlvkonda koos,“ kinnitab looja.
Emale abiks aga oli teinegi tütar. Tartus matemaatikaõpetajaks õppiv Liisi pani laulu viimasel ööl noodigraafikasse. Seda tööd on ta teinud kõigi ilmunud laulikute puhul. Anu seletab, et tema märgib noodid üles tavalisele noodipaberile, tütar aga kannab need arvutisse spetsiaalsesse noodiprogrammi. Tema kujundab ka laulikute kaaned, tunnustab ema tütart.

Sündinud teadmatusse
„Sõnu kirjutades mõtlesin oma vanematele,“ sõnab Anu ja seletab edasi. Ema on temast 40 ja isa 48 aastat vanem, nad on siitilmast lahkunud. „Tekkis kujutlus, et elu on nagu pikk lint, mis alates esivanematest läheb kuhugi, aga me ei näe, kuhu.“
Anu ema sündi oodati ajal, kui ei teatud veel, et ta sünnib Eesti vabariiki. Ema sündis juunis 1918. Vanaemal oli kolm last, viimane – Anu ema – sündis, kui vanaema oli 44. Ei teadnud vanaema last oodates, mida tulevik toob. „Mulle läheb Eesti korda, tal on nagu hing. Öeldakse küll, et mis see kodukoht ikka tähendab, aga mulle väga loeb. Ta on nagu elus asi. Minu isa on sündinud 1910, aga olen kohtunud vanaemaga, kes on sündinud aastal 1874,“ arvutab Anu.
Ja ütleb, et ta on sõnadega rahul ja üldse tunneb laulu üle head meelt. Samas meenutab, et seisis tütart kandes Balti ketis. Leila sündis veebruaris 1990, Eesti taasiseseisvumiseni jäi veel pool aastat.
Anul on lauluga seoses mõte avaldada see väikese raamatukese kujul, teha sellest kinkeraamat. Oleks ju tore sõpradele kinkida mõneks pidupäevaks „Palve Eestimaa eest“!

Südamest välja
Üle 50 aasta on Anu elanud Viljandis Pauluse kiriku kõrval. Kiriku 150. aastapäevaks andis ta välja pisikese mälestusteraamatu „Üle kirikumäe“ ja kirjutab seal ka lapsepõlvesõbrast Estast. Tüdrukud käisid 2. klassis, kui hakkasid suvel luuletusi kirjutama. Kaustik luuletustega läks suve lõpus emale kingituseks. Luuletused olid lapselikult lihtsad, ent algus oli tehtud.
Järgmise mälupildina meenutab Anu aega mõnevõrra hiljem. 13–14aastasena kirjutas ta õnnitluslaulu Kanadas elavale onupojale pulmadeks. Laul tõlgitud ära ja kantud pulmas ette. Laulu on ta teinud oma ka emale, koos kolme ja poole aastase Leilaga sai see aastate eest emale ette kantud. Kui Anu lootis, et tütreke ettekandele pisut kaasa aitab, üllatus ta, et pisikesele jäid sõnad meelde ja temal oli pigem abistav roll.
Üks luuletus on sündinud tütar Liisile. Miks teha pooleaastasele lapsele luuletus? Ju otsis see, mis südames, väljapääsu. See on kirjeldus ehetes kuusest ja arglikust koputusest. Piparkook lõhnas ja õues helises aisakell. „Uusaastaööst sai mu lapsele sündimispäev,“ kannab Anu külalisele ette.
Kui Anu pärast õpinguid Tartus ja Tallinnas kodulinna tagasi läks ja Viljandi muusikakoolis klaveriõpetajana tööle hakkas, anti talle ülesanne kolleege sünnipäeval üllatada. Seda teeb ta nüüdseks üle 40 aasta. Teravat silma ja kujundlikku mõtlemist Anul juba on! „Ma joonistasin lumele päikese, joonistasin tähed ja kuu. Lindude jäljed ja väikese, väikese pihlapuu. /—/ Ja nõndaviisi saigi mu unistus ilusa ja heleda rüü. Tähed ja päike ja pihlapuu, lumi neid kallistab nüüd,“ kõlavad sõnad laulus „Saladus lumel“.
Eestimaast on Anu Röömel varemgi laule loonud. Interneti vahendusel võib arvutist kuulata näiteks „Eestimaa on selline“, aga ka laulu, mis paljusid muigama ajab. On valimiste-eelne aeg ja istume Anu kodus, kus ta elab juba üle poolesaja aasta. Nurgas seisab vana klaver, sellel vanemate fotod, ja meeleolu on tõesti mõnus. Hetketi esitab Anu jupikesi lõbusatest lastelauludest ja siis tuleb üllatus.
Pealkiri „Kaunis maa“ ei ütle esimese hooga ehk midagi, aga kui öelda selle esitaja, siis meenub tõenäoliselt kõigile laul, mida esitas poliitik Edgar Savisaar. Jaa, sellegi laulu sõnad on Anu Röömeli looming. Laul on ju hea! Anu ütleb, et üks muusikaprodutsent tellis temalt sõnad, anti mõni soovituslik juhis, aga ettekanne oli tallegi uudis.
Lauluvõistlusele laekus kokku 56 laulu. Nelja kuu pärast on meie armsa Eesti vabariigi juubelisünnipäev. Siis kuuleme loodetavasti ka Anu ja Leila Röömeli laulu. Kindlasti hakkavad paljud seda laulu armastama. „Tunnustus ei ole sentimeetriga mõõdetav, ka 56. laul oli kindlasti väärt laul,“ ütleb tagasihoidlikuks jääv Anu Röömel, kelle laul jagas žürii hinnangul kolmandat-neljandat kohta.
Rita Puidet

Eesti_Vabariik_100_MV_CMYK

Anu Röömel
Sündinud 15. detsembril 1958. Töötab Viljandi muusikakoolis klaveriõpetajana ja Pauluse koguduses organistina.

Leila Röömel
Sündinud 5. veebruaril 1990.
Lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Praegu klaveriõpetaja ja kontsertmeister Hispaanias Madridis.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)