Aega peab ka Jumal kalliks

Taas on kätte jõudnud ühe aasta lõpp ja teine on kohe algamas. See on aeg, kus tehakse kokkuvõtteid möödunud aasta kohta, vaetakse, antakse hinnanguid, tehakse aruandeid – ühesõnaga kaalutakse meile antud aega. Ja teiselt poolt on see aeg, kus pöörame pilgud tulevikku, unistame, loodame, anname lubadusi ja ootame soovide täitumist. Nii mõnedki uurivad horoskoope ja selgeltnägijate ennustusi, et täpselt teada, mida päevad toovad. Soovime, et saabuv aeg oleks meile armuline, tooks kõike head ja ilusat, rohkelt rõõmu ja õnne. 

Aeg ei ole inimese kätes, aeg on Jumala kingitus. Aega tuleb kasutada targalt, toimides Jumala sõnade järgi ja käies tema teedel. Otsides tema tahet ja püüdes seda oma elus ka järgida. Olgu puhkepäev või kiire ja rohkeid tegemisi täis tööpäev, peaksime iga päev selle poole püüdlema.

Kuidas kristlased endale antud aega kasutavad? Kas alati targalt? Paremini kui need, kes pole veel Jumalat leidnud? Ei, kindlasti mitte. Ikka saaks rohkem uurida ja lugeda Jumala sõna, olla palves üksi ja üheskoos, laulda kiitus- ja tänulaule. Tehes just seda tööd ja neid tegusid, mida tema meilt ootab. Kuid isegi siis, kui oma teedel komistame, kukume, vahel ka eksime kõrvaltänavatele, pole mitte kunagi hilja tõusta ja õigele rajale tagasi pöörduda. Ta ootab meid alati.

Jumal ootab, et kasutaksime aega nii, nagu meile on määratud. Kellel on and kõnelda, see kõnelgu, kellel räppida, see räppigu, kellel on and ülistusmuusikat luua, see loogu. Iga töö on Jumala silmis väärt. Kristlased võiksid aasta lõpus endalt küsida, kas möödunud aastal sai piisavalt aega Jumalale pühendatud, teda kiidetud ja talle lauldud või pilli mängitud.

Me keegi ei tea, kui palju on meile aega antud. Kas uus aasta on meile viimane või antakse veel palju uusi aastaid. Kui ongi viimane, siis peaksime ju olema õnnelikud – järelikult oleme oma eluülesande täitnud ja Jumal on meid arvanud olema väärilised, et tema kuningriiki astuda. Oluline pole aastate rohkus, vaid see, mida me nende aastatega oleme peale hakanud. 

Enamasti on aega ikkagi liiga vähe. Vähe siis, kui noorena eluteeks valmistume. Vähe siis, kui üks töö ajab teist taga ja vahel peaks justkui kahes kohas korraga olema. Ei ole taoline rööprähklemine ka kristlastele võõras, eriti praegusel jõuluajal. Ühelt jumalateenistuselt teisele, kooriproovist kontserdile jne. Ehk on pandeemia tõttu muusikasündmusi või koolide jõulupalvusi vähem, kuid teisalt peetakse mõnes kirikus teenistusi veelgi rohkem, et kõiki soovijaid ära mahutada. Nii on eriti vaimulikud ja kirikumuusikud kogu aeg rahva teenistuses. Oluline on, et see aeg pinge ja töörohkuse kõrvalt ikka ka neile jõulurõõmu pakuks.

Peaksime siiski aega kalliks pidama. Aega peab ka Jumal kalliks. Ta teab, et aeg on sündida ja aeg on surra, aeg on harjutada ja meistrina kontserte anda, aeg on Facebooki kedrata ja sellest tegevusest hoiduda, aeg on nii Piiblit kui kriminulle lugeda. Jeesuse rõõmusõnum õpetab meile aga, et eelkõige on meil vaja aega, et armastada. Jeesus õpetab, et me armastaksime on ligimest nagu iseennast. Justnimelt ka ennast. See on suur käsk ja raske täita, selle õppimiseks on meil vaja aega ja jääb vaid paluda, et meile seda ka antakse.

Loodame, et algav aasta on meile armuline. Et oskaksime paluda mitte enda, vaid Jumala tahte täitumist. Et suudaksime igal päeval olla tema antud teel ja mitte kõrvale kalduda. Et me ei kardaks eksida, kuid alati paluksime oma eksimused andeks ja samu vigu enam ei kordaks. Et me ei otsiks mitte selgeltnägijate ennustusi, vaid uuriksime iga päev Jumala sõna. Ja et me armastaksime ennast ja ligimesi igal ajal, nii rõõmu- kui kurbusepäevadel. Küllap siis on tema arm ka uuel aastal meie ligi. Ühe nõuande tahaks veel kõigile lisada: tuleks hoida terve oma ihu, sest ihu on Jumala vaimu tempel. Kui ihu väsib, siis tuleb tema eest hoolt kanda. Tervist, seda soovivad eestlased üksteisele kohtudes, sest seda on tõesti vaja, et meil oleks võimalikult palju aega, mida täita Jumala sõna ja palvetega. Olgu meil siis uuel aastal Jumala armust terved nii ihu, hing kui vaim.

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,

kirikumuusika liidu juhatuse esimees