Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aeg

10.08.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Igas aastas on kaks pikka kuud, kui ajast saab igavik. Kaks igavikku, külm ja kuum, pime ja valge, sünge ja õnnis. Jaanuar ja juuli. Mitte et need kuud peaksid olema alati ja üleni niisugused.
Aga vist igas jaanuaris on vähemalt üks päev, kui on tunne, et see ei lõpe kunagi, et selle lõppu pole mõtetki oodata, et nüüd jääb alati nii. Ühetaolised hämarad hallikasvalged päevad, tuul ja külm.
Eks ole, nüüd suvel tundub see kirjeldus peaaegu ulmelisena. Kas tõesti oli kord selline aeg, kas ta tõesti tuleb kord jälle? Ei usu…
Ja igas juulis on päevi, kus sellel ei tundu enam tulevat lõppu, nii nagu sellel pole olnud mingit mäletatavat algust: soojus ja valgus, kõrged pilved ja lehtede, lainete sahin. Maasikalõhn teedel. Pimedus, mis õhtul ei tulegi, ja kui ärkad, on juba ammu jälle valge. See on justkui sündimiseelne olukord. Alati on ju nii, see, mis pole alanud, ei saa ka lõppeda.
Aga siis tuleb esimene suur sadu. Kuigi soe, meenutab selle hämarus juba midagi muud kui suve. Märkad, et rohi on roostetanud, et metsa all samblal on kollaseid lehti. Õhus pole enam mitte maasikate, vaid seente lõhn.
Ja pärast seda vihma ongi kõik muutunud. Igavik sai läbi, aeg on tagasi. Puud heidavad teele pikki tumedaid varje. Millal need küll kasvasid? Ei märganud.
Päikese käes lehvivad suured kirjud hilissuveliblikad. Saare külavaheteed on korraga nii vaiksed. Kas tõesti läksid kõik viimase juulipühapäeva õhtupoolikul laevale? Sest sinna neid läks, nägid ju oma silmaga, kui omagi külalised sadamasse viisid.
Rahvas kogunes üles reelingu äärde ja lehvitas hüvastijätuks, nagu polekski see labane liinipraam, vaid ookeaniaurik väljarändajatega pardal.
Aga võib-olla nad tundsid südames, et jätavad hüvasti millegi enamaga kui selle juulipühapäevaga ja nende paari ilusa päeva või nädalaga saarel. Et nad jätavad hüvasti igavikuga, et homme algab jälle aeg. Kell hakkab jälle numbreid näitama, maailm hakkab jälle tootma asjalikke päevauudiseid. Suveigavik tundub unenäona.
Oleme tagasi ajas, oma normaalsuses, mida me mõõdame päevadeks, tundideks, minutiteks. Igal pool jooksevad need numbrid, telefoni- ja arvutiekraani nurgas, auto armatuurlaual, kaupluse kassaaparaadis. Paljud meie teod fikseeritakse sekundi täpsusega. Siis saatsime meili, siis ostsime paki piima ja võid. Siis läksime bussi peale.
Masinad jahvatavad meie igaviku ajaks. Tunniajaline elektrikatkestus kuskil linnas, mis vähemalt osa kronomeetreid välja lülitab, on skandaal. Elu jääb ju seisma.
Mis ajast on masinate käik saanud «elu» sünonüümiks? Mis ajast me arvame teadvat, mis on aeg, mis ajast me arvame ta endale kuuluvat?
Sõna «aeg» on nagu sõna «jumal», välja arvatud see, et aja olemasolus ei kahtle suurt keegi. Noh, kui, siis ehk mõni filosoof. Aga Jumal nendega!
Seda, et kella hammasrattad käivad ringi, kui nad käivad, et maa käib ringi ja kord-korralt läheb väljas pimedaks ja valgeks, et me sünnime, kasvame, saame vanaks, sureme ära, et ka suured puud surevad, et ka mäed kuluvad ja jõed muudavad sänge, et tähed kustuvad – seda me nimetame ajaks. Liikumist. Muutumist. Et me elame, ise muutume, seda näeme. Et meil on mälu.
Mis on siis igavik? Kas lihtsalt väga pikk aeg, nagu sõna ise paistab osutavat (‘igavik’ on uuem kunsttuletis ‘igavusest’, mis omakorda viitab eale, igamisele, ühesõnaga ajale) ja nagu seda ka tihti tarvitatakse: öeldes «terve igavik» pooletunnise bussiootamise kohta…
Aga kui see polegi nii vale tunne? Kui aeg ongi igavik? Mitte selles, et teda on palju, mitte selles, et ta saab kord otsa, vaid selles, et ta on? Mis ta on?
Igavik kui seesama tundmatu miski, mida me nimetame ajaks, aga siis, kui unustame korraks teda nimetamast, mõõtmast, jagamast, fikseerimast… Kui me unustame ennast tema kätte, loobume korraks… Nagu neis lõputa valgetes ja soojades päevades, mis nüüd on läbi.
Me vist ei saa elades jääda igavikku. Aga meil on ometi kummaline võime tunda tema nimetut maitset, või eelmaitset – võib-olla tõelise aja, mis laiub minevikuta ja olevikuta nagu ruum, nagu meri ühel suvekeskpäeva lõputul hetkel.

Tõnu Õnnepalu
,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)