Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aeg suveplaane seada

08.06.2010 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

On ütlemine, et raha tuleb ja läheb, aga rahulolu kordaläinud reisist või väljasõidust jääb alatiseks alles. Esmapilgul loosunglik, ei ole väljaöeldud mõte ometi klišee. Ma ei ole küll saanud reisida nii palju, kui olen seda soovinud, ressursid – aeg ja raha – on plaane kippunud korrigeerima, ometi on mälestustepagas tulvil headest mälupiltidest.
See on nagu omamoodi haigus: kui mätas lööb rohetama, haarab meeli soov nipernaaditseda. On tõsi, et sõiduks vajaminevale kapitalile leiaks ka praktilisema rakenduse, aga sama kindel on, et rännakult hangitud emotsionaalseid väärtusi juba raha eest ei osta. Selles mõttes on tegemist igati mõistliku investeeringuga. Kodust ärakäimine värskendab, avardab silmaringi, lisab faktiteadmisi ja, mis samuti oluline, teeb kojunaasmise nauditavaks elamuseks. Alanud jaanikuu on Eestimaal käima lükanud tõelise sündmuste karusselli. Päris raske on teha valikut, kuhu töövabadel päevadel minna ja mida teha, sest kahes kohas korraga ei saa ju olla.
Kolleegile muret kurtes sain soovituse säilitada külma närvi ja panustada korralikku ajaplaneeringusse. Mõte selles, selgitas ta, et markeeri suve sündmustekalendris soovitud ettevõtmised ning kanna need aegsasti oma isiklikku agendasse. Sama meetodiga vali ka suurem reis, mitmeid kuid varem seda planeerides paned vajaliku aja «lukku» ning võid vaikselt ka reisieelarveks vajaminevat koguma asuda.
Minu enesedistsipliin jätab soovida ja kardetavasti lähtun tulevikuski suuresti spontaansest viimase hetke otsustamisest, ent mitmed teetähised on suveperioodiks ometi valitud.
Siin on olulisel kohal sel nädalal toimuv meie kiriku vaimulik laulupidu ja kirikupäev, mõned koos perega kodumaa tolmu jalgelt pühkimised ja kindlasti kursuse kokkutulek Kadrinas, kus kursusevennast pastor loci ülikooliaegseid kaasvõitlejaid võõrustada on lubanud.  
Liina Raudvassar

Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus! (1Kr 3:11)