Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aeg süvenemiseks

16.02.2010 | | Rubriik: Arvamus

Tuhaga ristimärk otsaees annab tunnistust patukahetsusest ja lepitusest. Rahvusringhäälingu lastesaadete toimetuse rahvas käis sõbrapäeva eel Rocca al Mares vabaõhumuuseumis koos klassitäie noortega. Muuseumiga tutvumise kõrval peeti ka sõbrapäeva. Laste käest küsiti, kas see päev kuulub meie rahvakalendrisse, ja nemad vastasid esimese hooga, et jah, tegemist on vana ja väärika tähtpäevaga.
Kristlaskond jõuab paastuaega. Piibellikuks aluseks paastuaja pikkuse määramisel on olnud Jeesuse paastumine kõrbes, samuti Moosese 40päevane viibimine Siinai mäel, prohvet Eelija paast ja Niinive linnale antud meeleparandusaeg. Et see on kirikuaasta pikim paastuaeg, on seda nimetatud ka suureks paastuks, mis lõpeb ülestõusmispühadega. Suur paast kestab samuti 40 päeva ilma pühapäevi arvestamata. See on vana ja väärikas, teisalt aga iga kristlase jaoks oluline pühendumise ja süvenemise aeg.
Keegi on öelnud, et me ei paastu selleks, et jägmisel korral seda priskemalt süüa. Võib ka öelda: me ei paastu selleks, et järgmine kord veelgi pealiskaudsemad olla või lubada endale veel enam küünilisust.   
Liikuva pühana järgneb paastuaega sisse juhatav tuhkapäev alati toretsevatele ja mängulistele vastlatele. Ei paastuaeg, tuhkapäev ega muu kiriklik tähtpäev ole loodud vaid millegi kauni meenutamiseks ja mälestamiseks. See on midagi palju enamat – neis päevis saab ilmsiks Kristuse lunastustöö. Viimastel aastatel on luterliku kiriku korraline palvepäev tuhkapäevaga ühes, rõhutades nii isikliku patukahetsuse kõrval ka üldise meeleparanduse vajalikkust.
Eesti Kirik

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)