Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Aeg sõnadest paastuda

12.03.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Hiljutiste Ukraina sündmuste arenedes oleme võinud jälgida, kuidas sõnadega saab efektiivselt sõda õhutada ja edukalt selle sõja meie igaühe koju importida. Oleme olnud tunnistajateks, kuidas lugupeetud parlamentäärid, kes muidu on harjunud sõdima kodustes oludes ja poliitiliselt opositsioonis olevate sisevaenlastega, annavad Ukrainast lahingureportaaže, silmad adrenaliinist sädelemas. Need, kelle igapäevaseks leivaks on retoorilised kõned väikestest lastetoetustest ja soolisest palgalõhest ning vaidlused astmelise või proportsionaal­se tulumaksu küsimuses, asusid värvikalt kirjeldama mässu Kiievi Maidani väljakul ning hindama kähmlevate osapoolte võiduvõimalusi.
Oleme ammu vaikimisi leppinud sellega, et uudistekanalid toovad vägivalla meie elutuppa ja lapsed võtavad selle kaasa oma mänguväljakule. See, kuidas kajastati aga konflikti arenedes Ukrainas toimuvat ja loodi kiirustades paralleele Eestiga, jätab kohati mulje põhjendamatust paanikast.
Kas see oli teadlik või ebateadlik tegevus, oskavad hinnata üleüldise ärevushoo tekitamises osalejad ise. Igal juhul arutasid isegi Toomkooli 2. klassi poisid vahetunnis omavahel selle üle, kas tuleb kolmas maailmasõda või mitte. Säärases ärevaksköetud õhustikus nentis üks Eestis töötav välismaalane, et on juba vargsi uurinud, millised on koju naasmise ja seal edasitöötamise võimalused olukorras, kui peaks algama sõda. Kohalik rootslane aga tõdes, et maailmasõja puhkedes pole ju enam vahet, kus täpselt asub töökoht.
Kõigest mõni päev hiljem saabus amatöörlikes lahingureportaažides pööre ning Ukraina teema käsitlemine läks pearõhuga tagasi professionaalsete ajakirjanike kätte. Kohe muutus ka uudiste tonaalsus ja alanes paanikafoon. Juba andsid uudistesõnumid teada, et otsest sõjaohtu ei ole, kuigi olukord on poliitiliselt keeruline ja ärev. Rõhuasetuste muutus oli tingitud peamiselt sellest, et tekkisid soodsad võimalused sõnasõjaks kodustes tingimustes, kus peaminister astus tagasi ja ees ootab valitsusremont.
Ukrainas aset leidev muutus taas peaaegu et distantsil ja taustal toimuvaks. Retoorikas on tagasi lastetoetused ja maksuküsimused. Tagala sahtlitest jõuavad ajalehtede esiküljele seni oma õiget aega oodanud tolmused, kuid hämaraid tehinguid paljastavad dokumendid, mis muudavad koalitsioonikõnelused peaaegu niisama tulisteks kui Maidani verised kähmlused. Puhkenud on kohalik sõnasõda, milles omavahel sõdivad kõik osapooled.
Selle kõige taustal sisenesime möödunud nädalal avalikkusele märkamatult paastuaega. Tuhkapäeva missale järgnenud mõtteavalduses küsis Tallinna Toomkoguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldt retooriliselt, kas saaks kuidagi paastuda ka sõnadest. Inimene, kelle tööks ja leivateenimise peamiseks vahendiks on sõna, mõistab hästi nii sõna jõudu kui sõna nõrkust, teab hästi iga sõna kaalu ning tunneb ära, millal tehakse tühje sõnu.
Küllap märkab ja mõistab ajakirjanikust ristiinimene meedias toimuva tagamaid paremini kui keegi meist. Kujutlegem, milline mõju oleks sõnadest paastumisel, ja seda mitte ainult sõnatarbija seisukohast, vaid sõnatekitaja seisukohast. Võime ette kujutada, kui tähendusrikas oleks sisuline vaikus raadioeetris, mõtestatult sõnavaba veerg ajalehes ja helgelt helendav teleriekraan. Siis kuuleksime omaenese mõtteid. Ehk kostuks siis paremini meieni ka selles «maailma sõjas» Jeesuse rahustav hääl: «Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!» (Jh 14:27)

PS! Soovisin jätta selle veeru seekord tühjaks, et paastuda sõnadest ise ning toetada sõnapaastus ka lugejat. Peatoimetajale jäi selles küsimuses viimane sõna.

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
kantsler

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)