Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Aeg rajada kõrbesse tee

10.12.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt!
Js 40:3a,10a
Kirikuaasta jõuab kolmandasse advendi-pühapäeva. Selle päeva juhtsalmiks on üleskutse: «Valmistage Issandale teed!» Nii mõnigi võib küsida, et kuidas meie, tavalised inimesed, osakame seda teha. Ei tea, missugune see Issanda tee küll peaks välja nägema … Võime mõelda, et ah, mis nüüd meie, see jäägu «väärilisemate» ülesandeks, kes on õppinud teoloogiat ja teavad neid nii-öelda pühi asju paremini. Inimese loomuses on juba kord oskus olla kaval, kui vähegi võimalik, siis leida moodus, kuidas vastutus enese pealt eemale suunata.
Neile eespool välja toodud prohvet Jesaja sõnadele leiame pühakirjast mitu paralleelset kirjakohta. Kindlasti tulevad need teilegi tuttavad ette, nimelt on evangelistid kirjutanud nõnda seoses Ristija Johannese töö, tema tegevusega. Ka teame temast seda, et ta oli tulnud Issandale teed valmistama, aga imelikul kombel tegi ta seda kõrbes, kuulutas Issanda tulekut tühjal maal. Ta ei käinud mööda asulaid ega piki linnatänavaid, vaid inimesed läksid ise tema juurde.
Mida saaksime meie temalt õppida? Meie kliimas ei ole kõrbe, järjest hõredamaks jääb küll inimasustus maal, järjest kaob kaardilt külasid tähistavaid tingmärke, inimesed koonduvad rohkem (suur)linnadesse. Kas peaksime siis Ristija Johannese eeskujul minema tühjaks jäänud küladesse, koguni metsa, et Issandale teed valmistada? Arvan, et mitte.
Me leiame vast selles kontekstis kõrbe enda ümbert igal sammul. Pean silmas seda, et kui vaatame usklikkuse protsenti meie kodumaal, meie ühiskonnas, siis kas ei teki mitte tunnet, et iga kristlane elab justkui kõrbes. Ei kohta ju väljaspool oma kogudust just sageli samu väärtusi pühaks pidavaid inimesi.
Aga meie jaoks annab see võimaluse valmistada Issandale teed hoopis käepärasemate vahenditega. Ristija Johannes ei olnud teemeister, ei tahtnud ta Issanda auks ja tulemiseks laia, tasast maanteed läbi kõrbe rajada. Tema valmistas Tulijale teed hoopis inimeste südametesse.
See on, kuidas ka meie saame aktiivselt Issanda tulemist oodata, laiendada oma lähedalseisjate südames teed, et see oleks Õnnistegijale piisavalt avar. Prohvet ütleb ju: «… vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt!» (Js 40:10a)
Ega ülesanne – kutsuda inimesi meelt parandama ning kogu ümbritseva jõuluatribuutika keskel oma hingele mõtlema – tegelikult lihtne olegi. Lihtsam on teha mingit füüsilist tööd kui oma hinge avada ja teisigi üles kutsuda südamega Õnnistegija tulekut ootama. Ristija Johannes ei olnud ju ise valgus, vaid ta tunnistas valgusest, et kõik tema kaudu uskuma hakkaksid.
Praegu, advendiajal on meie kirikutes kasutusel violetsed altarikatted, mis peaksid meile meelde tuletama, et on paastu-, meeleparandusaeg enne tähtsat sündmust. See peaks meile meenutama, et praegu on meie kord teha midagi konkreetset. Meil on praegu ülesanne valmistada ning laiendada teed, et Kristus saaks jõuliselt tulla …
Kinnitagu ja julgustagu meid selles prohvet Jesaja sõnad: «Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal. Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest.» (Js 40:1–2)
Saima Sellak-Martinson

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)