Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Aeg on rääkida (2. osa)

/ Autor: / Rubriik: Teoloogia / Number:  /

(Algus EK nr 21, 23.05.)

Rudolf Bultmanni arvates on müüt
antiikaegse inimese eriline maailmatunnetuse ja eneseväljenduse vorm, milles
võib edasi anda ka sügavaid vaimulikke ja veel praegugi kehtivaid tõdesid. Need
tuleb vabastada vaid nende «müütilisest kattest», sest vastasel korral ei ole
nad mõistetavad tänapäeva inimesele, kelle maailmapilt erineb antiikaegse inimese
omast ning kes mõtleb teistsugustes kategooriates ja kujundites.

Mütoloogilise mõtlemise põhitunnus on
Bultmanni meelest see, et müüt püüab väljendada jumalikku ja igavest inimlike
ja maiste, s.t ajaliste ja ruumiliste kategooriate abil (vt minu tõlget R.
Bultmanni esseest «Jeesus Kristus ja mütoloogia». Akadeemia nr 10 (211) 2006,
lk 2215–2161). Et mu jutt ei oleks liiga abstraktne, toon ühe näite. Olgu
selleks saatan ja deemonid. Antiikajal uskusid inimesed, et meie maailm koosneb
kolmest üksteise kohal asuvast «ruumist», milleks on taevas, maa ja allilm (vt
Fl 2:10). Neid asustavad erinevad olendid.

Vana juudi pärimuse järgi, mis leidub
esmakorselt 2. sajandist eKr pärinevas «Eenoki raamatus», hakkas üks ülemises
ruumis ehk taevas elavatest olenditest ehk inglitest Jumala vastu mässama ja
heideti karistuseks alla maa peale. Sellest inglist saigi Jumala vastane
saatan, kes püüab saavutada maailma ja inimeste üle täielikku võimu. Selleks
saadab ta inimeste sisse oma käsilasi, kurje vaime ehk deemoneid.

Muistne inimene kujutles nii saatanat kui
deemoneid konkreetsete olenditena, kellel oli kolmekorruselises maailmahoones
oma kindel koht. Bultmanni meelest ei usu tänapäeva inimene enam selliseid
pärimusi, kuid Piibli sõnum saatanast ja kurjadest vaimudest ei ole tema
meelest iganenud, sest legend saatana heitmisest maa peale väljendab
mütoloogilises vormis mõtet, et kuri ei kuulu olemuslikult sellesse maailma, ta
on siin võõras.

Piiblis leiduvad lood kurjadest vaimudest,
kes sisenevad inimestesse, tuletavad meile aga meelde tõsiasja, et meis
peituvad destruktiivsed jõud, mille olemasolust me ei pruugi olla isegi
teadlikud, kuid mis võivad ootamatult meie hingesügavustest välja ilmuda ja
meie üle meelevalla saada.

Bultmanni sõnum inimestele, kes ei mõista
Piibli taustaks olevat mütoloogilist maailmapilti (ja selliseid on enamik) ning
keda see häirib, on seepärast mu meelest ülimalt positiivne ja vabastav. See
ütleb, et kristluse sõnum, s.t kuulutus lunastusest, mis Kristuses on ilmunud,
ei ole tuletatav tollest meile võõrast ja meie jaoks iganenud maailmapildist,
vaid on meile üksnes selle maailmapildi kategooriate abil edasi antud. Kui me
transformeerime selle tänapäeva inimesele mõistetavatesse kategooriatesse,
võime me seda mõista ja ka uskuda (usk ja mõistmine on Bultmanni meelest
lahutamatult seotud).

Mida me peaksime tegema?

Kirik on näinud läbi aegade vaeva selle
nimel, et tema sõnum jõuaks kuulajateni, kasutades selleks igal ajal oma ajastu
keelt, sh filosoofilisi kategooriaid. Nii kasutas Paulus stoikute mõisteid ja
pilte, Origenes uusplatonistlikke ideid, Aquino Thomas Aristotelese
kategooriaid ning Rudolf Bultmann Martin Heideggeri filosoofilisi mõisteid. Nad
kõik on teinud seda selleks, et tuua kristlik sõnum oma kaasaegseteni, et luua
evangeeliumi ja selle kuulajate vahele hermeneutiline sild, sest nagu on öelnud
teoloog Werner Jetter, on «jutluse kõige põletavam probleem inimene, kes seda
ei kuule», s.t ei mõista.

Ka tänapäeva kirikul ei ole teist teed – ta
peab pingutama selle nimel, et tuua oma sõnum kuulajani. Kuid 20. sajandi
teoloogia ja kirik on selles osas palju raskemas olukorras, kui oli Paulus või
Origenes, sest muutused, mis on toimunud 20. sajandi jooksul ühiskonnas,
maailmapildis ja inimese enesemõistmises, on radikaalsemad, kui seda on olnud
muutused kogu ajaloo vältel.

Seepärast on õigus Friedrich Gogartenil,
kui ta ütleb: «On muutunud hädavajalikuks esitada küsimus kristliku usu kohta
täiesti uuel viisil – nimelt arvestades kogu inim-eksistentsi faktiliselt
teostunud sekulariseerumist», ja teoloog Heinz Zahrntil, kui ta kirjutab: «See,
mis viib Gogarteni ja Bonhoefferi konfrontatsiooni kristliku usu ja muutunud
maailma tõelisuse vahel, on nende austus intellektuaalse aususe nõude vastu.
Olla intellektuaalselt aus, tähendab hoida oma mõtlemist normaalses suhtes
tõelisusega. Meie tõelisus on aga kord juba määratud tõsiasja poolt, et
sekulariseerumine, mis on toimunud alates uusaja algusest, on haaranud nüüdseks
kogu meie elu.» Ja ta lõpetab Gogarteni sõnadega: «Kes seda tunnistada ei taha,
tahab elada maailmas, milles ei ole enam midagi.»

Ka mina ei usu, et meil on võimalik
sekulariseerumist peatada (ja ma ei usu ka, et inimeste eemalejäämine kirikust
on tingitud üksnes sellest, et meie kuulutust ei mõisteta), kuid meil tuleks
ikkagi töötada selle nimel, et luua tänapäeva haritud inimesele mõistetav ja
vastuvõetav ristiusutõlgendus.

Ma tean, et mõiste «vastuvõetav» võib
mõningaid lugejaid ärritada (kuigi see pole mu eesmärk), sest see seostub
ristiusu kohandamisega tänapäeva arusaamadele ja tänapäeva ühiskonnale. Kuid
olen veendunud, et just seda me peaksimegi tegema, loobumata seejuures ristiusu
põhisõnumist – sõnumist, et trans-tsendentaalne absoluut, keda me
«kirikukeeles» Jumalaks nimetame, on sisenenud meie aegruumi, ilmunud Jeesuses
Kristuses ja lunastanud tema läbi inimkonna.

Küll tuleks meil aga loobuda nõudest, et
tänapäeva kristlased peavad tajuma maailma samal viisil, nagu antiikaegsed
kristlased seda tegid (uskuma mütoloogiliste olendite hierarhiaid jne),
kujutlema paradiisi ja põrgut paikadena ruumis, nagu seda kujutlesid
antiikaegsed inimesed, ideest, et patriarhaalne perekonnamudel, mis nõuab naise
allumist mehele, on ainus õige ja Jumalale meelepärane mudel, jne. Ilmselt
tuleks meil loobuda paljustki, mis on tänapäeva inimesele «pahanduseks» –
selleks, et tõeline «pahandus», sõna ristist (1Kr 1:18jj), võiks jõuda ka
tänapäeva inimeseni ja teda puudutada. See ja ainult see peaks ju olema
viimselt meie misjoni eesmärk.

(Lõpp.)

Jaan Lahe,

Viimsi Püha Jaakobi koguduse õpetaja, Tartu
Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teaduse doktorant