Esileht » Arvamused » Kolumn »

Aeg on käes!

09.06.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Möödunud nädal viis mind seoses tööülesannetega Gotlandile. Kohtumisel maavanema ja kohaliku vallavolikogu esimehega olid mõistagi esimese päevakorrapunktina esil Gotlandi ja Eesti suhted. Kohaliku volikogu esimees meenutas, kuidas 30 aastat tagasi toimusid Stockholmi esmaspäevamiitingute eeskujul Visby toomkirikus palvused, kus palvetati naaberriikide iseseisvuse eest. Hiljem, riikide taasiseseisvudes loodi suhted nii oikumeenilisel tasandil kui ka luterlike kirikute ja koguduste vahel. 

Vaimulikust diplomaadina oli mõistagi väga hea meel kuulda, et kirikute ja nende liikmete suhtlus oli ametlike suhete taasloomisel eelkäija rollis. Mis aga samal ajal kurvastas, oli tõdemus, et Rootsi suurima saare ja Eesti koguduste suhted ei ole enam nii tihedad ja loomulikud kui toona. Oleme oma abstraktsel moel olemas, ilma et oleks väga palju omavahelist suhtlust, üksikud erandid välja arvatud. 

Diplomaadina usun, et suhted on meie julgeoleku alustala ja väga väärtuslik valuuta. Eri tasandite suhted tugevdavad ja toetavad koguduste igapäevategevusi, olgu siis tegemist heade suhetega kogukonnas, sh kohaliku omavalitsusega, naaberkogudustega, teiste konfessioonide esindajatega, rahvusvaheliste partneritega, kelle rolli ka meie kirikuelus on võimatu ülehinnata. Kui isiklikus elus mõjutavad meid sõbrad-mõttekaaslased, siis koguduste tegutsemisele paneb oma pitseri nende avatus koostööks kogudustega teistes riikides. 

Selleks, et suhtlus kestaks, on vaja regulaarset ühenduse hoidmist. Ka siis, kui inimesed vahetuvad ning üks põlvkond asendub teisega. Nii nagu iga riik on seda tugevam, mida rohkem on tal liitlasi ja samameelseid, on ka kiriku tugevus osaliselt seotud usu- ja mõttekaaslaste olemasoluga laiemas või kitsamas geograafilises kontekstis. 

Koroonapandeemia on mõjutanud kõiki mõeldavaid tegevusvaldkondi, sealhulgas paratamatult ka koguduste rahvusvahelist suhtlust. Hiljuti toimunud EELK vaimulike konverentsil peetud ettekandes pani peapiiskop Urmas Viilma vaimulikele südamele, et viiruse taandudes tuleb karjasel oma kari kokku koguda ja kõik lambad taas üles otsida. Leida üles need, kes pole kirikusse tagasi jõudnud, söandanud või mingil põhjusel saanud tulla. 

Olen veendunud, et sama üleskutset on kohane laiendada ka koguduste rahvusvahelistele suhetele. Seejuures ei saa ootama jääda, et see toimub siis, kui n-ö oma kari on taas kokku kogutud. Sisemine ja väline liikumine peab olema paralleelne ja samaaegne. Näiteid selleks ei pea otsima ajaloo kaugematest kihtidest. Eesti taasiseseisvumise ajal toimus see samuti paralleelselt ning sisemist ülesehitust toetasid kiiresti arenevad suhted riigipiiridest väljapoole. 

Maailmas toimub laialdane koroonapandeemiast väljatulek. Kiires tempos koostatakse plaane ja kavasid selleks, kuidas kõige kiiremini ja tulemuslikumalt väljuda rohkem kui poolteist aastat kestnud eraldatusest, riigisiseste ja rahvusvaheliste suhete pealesunnitud paastust. 

Ka kirikutel, kogudustel ja koguduste liikmetel on nii oma institutsiooni kui ka sõpruskoguduste koostöös suhtluse taasloomisel ja pandeemiaeelse elu taastamisel väga oluline roll. Ristiinimese DNAs on olemuslikult avatus usukaaslastele ja meid ühendavatele võrgustikele. 

Juba aastaid on palverändurlus teinud Euroopas renessanssi, taastatakse kunagisi palverännuteid, luuakse palveränduritele vajalikku taristut, antakse välja teemakohast kirjandust, luuakse mitmesuguseid võrgustikke. Sama võis tõdeda ka Gotlandil, kus arvukad kirikud on avatud teelistele ning Visby toomkirikus plaanitakse avada palverändurite kabel.

Palverändurite teedel kulgemine toetab iga kristlast usuliselt, kuid samal ajal tugevdab usklike omavahelist suhtlust ning võib vahel olla ka eelkäijaks institutsionaalsel suhtlusel. Mida rohkem on meil sõpru, usukaaslasi ja eestpalvetajaid, seda kindlamad võime olla, et me ka hädaaegadel ei ole üksinda. 

Seepärast, hea lugeja, innustan Sind ka oma koguduses vaatama värske pilguga nendele võimalustele, mida pakub pandeemia järel koguduste ja kirikute rahvusvaheline koostöö, ennekõike aga usklike omavaheline kontaktide taasloomine, värskendamine ja uute kontaktide ning koostöö loomine. Selleks pole praegusest sobilikumat aega. 

 

 

 

 

Kristel Engman,

kolumnist

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)