Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aeg olla valitsuses

30.03.2005 | | Rubriik: Arvamus

Nagu kirjutab Koguja Vanas Testamendis, on igale asjale määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all. Peaminister Juhan Parts teatas möödunud esmaspäeval pärast valitsuspartnerite korraldatud umbusaldusavaldust justiitsministrile, et selle koalitsiooni aeg on ümber, ja tal on õigus.
Reformierakond ja Rahvaliit tõusid üles Res Publica ühe põhimõttelisema lubaduse vastu, takistades seega tulemuslikult võidelda korruptsiooni ja narkokaubandusega.
Me ei taha olla valitsuses, kus me ei saa oma lubadusi täita. Seetõttu peab valitsus kas uuesti kokku leppima asjades, mida eeloleva kahe aasta jooksul ära teha või kui see ei osutu võimalikuks, siis vahetuma.
Käes ei ole aeg istutatut kitkuda
Küll aga ei tähenda valitsuse vahetumine seda, et käes oleks aeg istutatut kitkuda, maha kiskuda, kaotada ja ära visata, rebida ja vihata – kui jätkata Koguja loetelu. Eesti riik on täna heas korras, mis tähendab, et kuigi valitsuste vahetumised valimistevahelisel perioodil on alati kahetsusväärsed ja külvavad ebastabiilsust, elab riik ka selle valitsusevahetuse üle.
See valitsus on oma kaheaastase töö jooksul püüdnud veidigi luua tasakaalu, õpetada meie kapitalismile kaastunnet ja hoolivust, toimides põhimõtte järgi: kedagi ei tohi takistada, kedagi ei tohi maha jätta. Suurendades miljardite(!) võrra sotsiaalkulusid, suurendas see koalitsioon pensionäride ja perede sotsiaalset kindlustatust rohkem kui eelmised neli valitsust kokku – ometi mitte majanduskasvu pidurdamise hinnaga.
Nii võib tunduda uskumatu, aga kui faktidele näkku vaadata, siis majandus kasvab, tööpuudus langeb, iive kasvab ja eelarve on tasakaalus. Selle peale võiks öelda: pärast meid tulgu või vikerkaarevalitsus, meie riik ja rahvas elaks ka selle üle.
Enne kui kukk on jõudnud kireda
Tegelikult on muidugi valitsuse kukkumisest kahju, sest palju jäi pooleli. Küll aga tõestas Res Publica kõigile skeptikutele ja kahtlejatele väga puust ja punaselt, et me ei ohverda võimul olemise nimel oma põhimõtteid. Me ei loobu toetamast peresid, arendamast kaplanaati ega lase vähendada kirikute renoveerimiseks või Eesti Kirikute Nõukogu kaudu erinevate kirikute ja konfessioonide toetamiseks mõeldud raha.
Isiklikult usun, et me jõuame ka religiooniõpetuseni kõigis üldhariduskoolides.
Toompeal viimasel ajal toimunu pani mind uues valguses mõtlema ka Suurele Reedele, ülestõusmispühadele ja kogu Kristuse kannatuste nädalale, alates kas või sellest, kuidas täna ei jõua enam keegi kokku lugeda, mitu korda keegi on sind enne kuke kiremist ära andnud. See teeb kurvaks. Ja räägib taas kord puudulikust kõlbelisest haritusest. See puudulikkus teeb valitsemise raskeks. Teenimisest rääkimata.
Poliitikutel oleks kirikult palju õppida. Ei taha isegi ette kujutada seda, kuidas kristliku kiriku erinevad denominatsioonid erakondade kombel üksteisele üritaksid vastu töötada pelgalt seepärast, et võita pooldajaid mitte Kristusele, vaid ainult enesele.
Kahe tuhande aasta pikkune võitlus
Kui Reformierakonna etteotsa asus Andrus Ansip, valis ta teadlikult samu põhiväärtusi jagavate erakondade koondumise asemel sõjatee, mille tulemus oli mitte kellegi võit, vaid kõikide kaotus.
Tema eelkäija Siim Kallas, kes oli Juhan Partsiga allkirjastanud kahe erakonna ühinemismemorandumi, räägib ja kirjutab täna konservatiivsetest väärtustest nagu perekond ja traditsioonid ning kristlike põhimõtete kaitsele asumisest. Selles oleme Kallasega üht usku.
Tema erakond asus uue juhi eestvedamisel aga uskuma, et paremtsentristlik valijaskond tuleb enda kätte võita ja selleks tuleb konkureeriv Res Publica hävitada. Poliitikas on kahjuks väärtushinnangud paigast ära – üks seltskond tähistas ilmselt ka kahe tuhande aasta eest Kristuse ristilöömist suure võiduna. Nemadki tegid poliitikat.
Samas kartsid nad ülestõusmist sedavõrd, et läksid Pilaatuselt paluma sõjaväelist valvet Jeesuse hauale. Kõikenäinud Rooma leegionärid ei suutnud aga värisemata jälgida seda, mis sai toimuma. Hirmu pärast värisesid valvajad ning nagu Matteus mäletab, kaotasid teadvuse.
Ülestõusmise ime oli pakendatud maavärinasse ja väärtustatud ingli ilmumisest: uskmatu ei vabane oma hirmust universumi salapära ees iialgi. Uskuvale südamele aga kõlab ingli kõnetlus julgustavalt ning me saame sellest uue ülesande ning selle täitmiseks vajaliku väe. Ma olen kindel, et Jumal kasutab ristiinimesi jätkuvalt ka Toompeal.
Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all; aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda; aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada; aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida; aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda; aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata; aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida; aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul! (Koguja 3:1–8)
Avo Üprus
Res Publica

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)