Esileht » Arvamused » Kolumn »

Aeg muudkui siidina libiseb käest

26.02.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merillelt08

Merille Hommik

Tänase tuhkapäevaga algab teadagi suur paastuaeg. Luterlik kirik annab paastumise sisu osas igaühele võrdlemisi vabad käed otsustamaks, mis on see hea, millest veel suurema hüve nimel ajutiselt loobuda. Paastumine kui usu ja palve akt, aga ka enese proovilepanek, on 21. sajandi kristlase jaoks kahtlemata vähemalt sama oluline, kui ta on olnud varasemate sajandite usklikele.
Küllap on tuntuim viis paastumiseks teha korrektiive oma toitumises, väljendugu see siis loobumises teatud toiduainetest või näiteks söögikordade arvu piiramises. Ka alkoholist, maiustustest või meelelahutusest loobumine on võrdlemisi levinud. Igaühel omad väljakutsed, nagu nüüdsel ajal armastatakse öelda.
Mõnelegi meist ei pruugi roast või meelelahutusest loobumine raskusi valmistada. Nagunii on tööd palju ja aega söömiseks või meele lahutamiseks kipub nappima. Säärases olukorras võib inimene leida end küsimas: ehk oleks sel aastal tarvis proovida paastuda ülemäärasest tegususest ja kiirustamisest?
Jah, sedasi on tihti märksa hõlpsam mõelda kui päriselt teha. Küllap me ei räägikski neist asjust, kui neid nõnda kergelt saavutada saaks. Kuid ka siis mitte, kui tegu oleks võimatu ülesandega. Rakendamise raskus ei väära põhimõtte õigsust karvavõrdki.
Kas kiirustav inimene suudab Jeesust leida? Vahest suudab, aga lihtne see ei ole. Justnagu kaamelil on raske minna läbi nõelasilma ja rikkal Jumala kuningriiki (vt Mt 19:16–30), nõndasamuti sellelgi, kes aina tormab ja iialgi peatuda ei malda. Vahest just seepärast jõuavad inimesed tihtipeale kristliku usu juurde läbi mingite kogu elu raputavate tõsiste katsumuste, mis neid peatuma, ümber vaatama ja järele mõtlema sunnivad.
Evangeeliumi lugedes näeme, kuidas taas ja taas leidsid tee Jeesuse juurde inimesed, kel oli aega mõelda: karjased, kes olid õitsil ja valvasid öösel oma karja, idamaa tähetargad, kes olid harjunud kannatlike taevavaatluste kaudu toimuvat mõtestama, kalamehed, pimedad, jalutud, halvatud … Seevastu toimekate rahvajuhtide seas oli märksa vähem neid, kes Jeesuses Jumala Messia ära tundsid. Ehk just seepärast, et neil polnud aega? Või, noh, nad kasutasid oma aega viimselt asjatuteks asjatamisteks.
Tõdemuses, et aeg muudkui siidina libiseb käest, ei ole midagi uut – inimestel on ammugi juba olnud tunne, et aega ei ole peaaegu üldse, aga teha tahaks nii paljut; et kõike seda, millest sooviks osa saada, on märksa enam kui võimalusi selle haaramiseks. On hirm, et seisatades ja vaikseks jäädes võidakse jääda millestki olulisest ilma. „Kõige selle“ hulk, mis inimese üürikesele ajavarule pretendeerib, näib meie päevil olevat tohutult suurem kui ajaloos varem. Ja see kõik on pealekauba veel pidevas ja üha kiirenevas muutumises, alati on midagi, mis näib uus ja enneolematult oluline.
Kuid samas on vähemalt mõistuse tasandil selge seegi, et kogu „kõike“, mis siin ilmas olemas, ei suuda me parimastki püüdmisest hoolimata kunagi omandada: kogu tööd ära teha, kõike kogeda, teada saada, ära näha ja teha. Mitte kõik sellest „kõigest“, millega on võimalik oma aega sisustada, ei vääri seda au. Paratamatult tuleb teha valikuid, valida sihti, kuhu oma maise matkateega välja tahame jõuda, ja siis sellest lähtudes valida, millele ning kuidas pühendada meie hoolde antud aega ja muidki andeid.
Jah, küllap tasub palvetada jumalamees Moosese kombel: „Issand, õpeta meid meie päevi arvestama, et saaksime targa südame!“ (Ps 90:12). Palvetada sellegi eest, et õpiksime kui mitte kogu ühiskonnana, siis vähemalt igaüks ise usalduslikku vaikseksjäämist ja rahulikku, palvemeelset kaalutlemist hindama toimeka tõtlikkusega vähemalt sama auväärseks.
Paastumise juurde kuulub enesepiiramisele lisaks ka almuste andmine. Tõtlikkusest, asjatamistest ja infomüras suplemisest paastumise juurde kuulub siis ilmselt ajagi kinkimine Jumalale, ligimesele ja iseendale.
Erinevad inimesed vajavad erinevais olukordades erinevaid asju. On aga mõned asjad, mida vajame kõik. Kõige rohkem vajame kohtumist Jeesuse Kristusega. Temal on meie jaoks alati aega (igavikust rääkimata). Kuidas on aga lood meiega?
Nigola,Toomas

 

 

 

 
Toomas Nigola,
kolumnist

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)