Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Aeg mõelda viimastest asjadest

20.11.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Kirikuaasta viimasel kolmel pühapäeval keskendutakse n-ö viimastele asjadele: surmale, viimsele kohtule ja igavese elu lootusele. Paljude jaoks on kokku sulanud nende pühapäevade eri tähendus ning näiteks surnutemälestuspüha ja igavikupühapäeva käsitletakse lausa sünonüümina.
Asjaolu, et tänavu langeb igavikupühapäev kadrilaupäevale, mil sarnaselt mardilaupäevaga tunneb meie rahvatraditsioon sanditamist, paneb küsima, milline on hingedeajal rahvakalendri vahekord kirikukalendriga. Folklorist Mall Hiiemäe kinnitusel on hingedeaja mõiste eesti rahvakalendris kogu maal tuntud – see on kujutlus teatud ajavahemikust, mil hinged on liikvel. Koduskäivaid kadunukesi peab kostitama hea-paremaga, sealjuures respekteerides vaikusenõuet. Arusaam ajalõigu pikkusest varieerub ning ka kirikukalendri kanoniseeritud tähtpäevad ei ühtlusta pilti, mistõttu jääb kasutusse avaram määratlus – tegemist on aastalõpuajaga.
On määrav, et aega, mil inimeste mõtted on surmaga seotud, on määranud looduses sügisene hääbumine koos kõige pimedama aja saabumisega.
Pole ehk juhuslik seegi, et pime, kõle ja olevast olematusse suubuv aeg on inspireerinud sulemeistreid looma hingestatud, üle põlvede kõnetavaid kirjapalu. Nõnda meenutab paguluses Võrumaa kirjamees Peeter Lindsaar oma lapsepõlve eesti talus („Soelaane Mari“): „Vaimude tunnil tõusevad rahulolematud kooljad haudadest, hulguvad ringi ning külastavad kollitades kodusid. Kohutavad mahajäänuid ja annavad märku, et aeg on kah ära kääpa alla kolida.“ Meeliülendav on Jaan Lõo lüüriline nägemus: „/…/ Täna tulevad kõik, kes mind on loonud / ja aegade hämarusest ette toonud / mu muistsed vanemad, kallid kooljad / mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad …“ („Hingedepäev“).
Manalameestelt tänapäeva sõnaseadjana teatepulka võttes on Jaan Tätte unustamatuks laulnud: „Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, / saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks …“
Liina Raudvassar

Teemad:

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)