Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Aeg maha võtta!

/ Autor: / Rubriik: Vaimulike konverents 2008 /

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on välja kujunenud muret tekitav olukord. Kirik on ohus. See on lõhenemise oht. Nii pisikese rahva hulgas ei võiks tekkida olukorda, et seni kõige suurem ja ajaloolise kaaluga kirik pudeneb kildudeks.

Millised prioriteedid?

Olen murelikult jälginud, kuidas prioriteedid on paika seatud ja mida selle juures tähtsaks peetud. Kui tuli pööre meie poliitilisse olukorda, siis tundus mulle, et kirikus tegeldi kõrvaliste probleemidega. Kirik ei käinud väliste arengutega kaasas.
Jeesus Kristus andis oma õpilastele ühe kõige olulisema ülesande – minna maailma kuulutama rõõmusõnumit.
Esialgu olid muudatuste palangus meie käed tööd täis ristimiste ja leeritamistega. Ja see oli nii, et me ei suutnud ulatuda vajalikul määral nende kõigini. Meist said talituste täitjad. Mitmed arvasid, et nüüd on tulnud usulise ärkamise aeg. Tänaseni pole me endile selgeks teinud, mis siis tegelikult oli.
Agaralt hakati tegelema jumalateenistuse korra uuendamisega. See asi oli ju toimetatud juba Rootsi luterlikus kirikus ja Soomes parasjagu käimas. Tõlgendasin aktsiooni nõnda, et kui naabrid on seda vajalikuks pidanud, siis ei sobi meilgi seda tegemata jätta. Olime ju vabanemas endisest taagast ja oleksime tahtnud näha midagi uut ning erilist. Teised võtsime eeskujuks, küsimata, kas see on meie olukorras kõige tähtsam.
Mul oli siis kord juttu ühe komisjoni liikmega ja ma küsisin, miks on liturgia uuendamise peale välja mindud, kui meie olukorras oleks vaja õpetada vaimulikke jutlustama, sest selles osas on suured puudujäägid. Mulle vastati, et ka liturgias on kuulutust.
Nüüd on tõesti palju vaeva nähtud uue kirikukäsiraamatu koostamisega, aga tulemus? Tulemuseks on kirikus tekkinud vastuolud.

Kas vaenuväli?

Need, kes komisjonis selle tööga palju vaeva on näinud, ei väsi rõhutamast, et seda on tehtud15 aastat. See oleks nagu argument, et töö tuleb igal juhul õnnestunuks tunnistada ja sellele eluõigus anda. Vaidluse käigus on näha komisjonipoolset järeleandmatust, et ükskõik millisel kombel vastased vaikima sundida. Kas tõesti oleme selles kirikus vastased?
Lugesin Veiko Vihuri artiklit Eesti Kirikus (nr 2, 2008) ja mõtlesin, et see on nagu meeleheitlik võitlus ja antud situatsioonis on Thomas-Andreas Põder vastane. Kuid mitte ainult tema, vaid ka kõik need, kellel on vastavast komisjonist ja nende pooldajatest erinev arusaamine. Ka mina olen pöördumisele agenda kaitseks alla kirjutanud, järelikult kuulun vastasleeri.
Kui Vihuri oma artikli lõpulõigus taas rõhutab,«et KK eelnõu kui pika ja põhjaliku töö vili leiaks vastuvõtmist», siis tunnen ma, et ta lausa anub – võtke ometi vastu. Tekib küsimus: mis on argument?
Vihuri on oma kirjutises püüdnud erimeelseid näidata nendena, kes justkui ei saaks millestki, mis on õige, õigesti aru. Kas see pole mitte liiga tõsine süüdistus? Just süüdistused ähvardavad ehitada müüri keset kirikut. Nägin Iisraelis müüri, mis on rajatud palestiinlaste eraldamiseks juutidest. Mulle tuli meelde Berliini müür. Kas müür on ka EELKs?
Tuleb võtta siiski reaalsusena, et kirikus ei mõtle kõik ühtmoodi. Tuleb olla valmis kõrvale jätma ka 15 aasta töö vilja. See on andnud ühe kogemuse, kuid kui selle vastuvõtmise tagajärjeks on suur vastasseis kirikus, siis tuleb kaaluda, mis on tähtsam. On siiski väga palju neid, kelle usuelu on arenenud senise jumalateenistuse najal. Nad peavad seda väärtuslikuks. Ma mõtlen just koguduseliikmeid.
Kirikus ei saa midagi kehtestada vägisi. Kirikus on vaja vastastikust mõistmist ja kokkulepet. Kes ütleb, milline pool peab järele andma? Siin saab ainult ühtmoodi, tuleb tulla vastastikku teineteise poole ja kaaluda kõiki asjaolusid. Ei saa salata, et olen tundnud teatud survet. Eestlane ei saa aga survet tundes jääda alandlikult ootama ja ütelda: jah, olen nõus.
Kui ma meenutan, kuidas «õpetaja» asemel kehtestati «preester», siis püüti selgeks teha, et see on ainus õige variant. Teiste argumendid ei tulnud kõne alla. Hääletamine otsustab. Ent rahvas ei ole sellest siiani aru saanud. Kiriku võimaliku lõhenemise ohus ei saa enam ütelda, et hääletamine otsustab.

Minu ettepanek: võtame aja maha

Kirik tegutseb praegu veel ka sellisel viisil. Kuigi esineb taolisi äärmusi, et mõnes kirikus loetakse patukahetsuspalves koguni ladina keeles: Mea culpa, mea maxima culpa.
Esiteks tuleks leida valmisolek üksteise mõistmiseks, omavaheliseks läbikäimiseks ja heatahtlikuks suhtlemiseks. Kirikukäsiraamatu koostajad ei peaks olema solvunud ja iga hinnaga oma loomingut läbi suruma. Miski on tähtsam kui see, et vaimulike konverentsil kas või mõne häälega antakse eluõigus KK-le.
Saage aru, ma ei süüdista, aga mure on suur.
Mul on hästi meeles õpetus, mille Tallinnas Lillepaviljonis andis toonane regionaalminister Jaan Õunapuu. Ta ütles, et Jeesuse jüngrid ei otsustanud hääletamisega, kui palju on poolt ja kui palju vastu. Ka meil on vaja nüüd rahuneda, et me ei teeks saatuslikku viga. Üks on ilmne – kogudusi ei saa sundida diktaadi alla, et nüüd peate laulma nii. Ma näen, et Soomes on sellega tehtud viga, rääkigu keegi, kuidas ta tahab. Tähtis ei ole vaimulike, vaid koguduse tasand. Mõtelge sellele!

Image
Eenok Haamer
,
aasta õpetaja 2007