Esileht » Arvamused » Kolumn »

Aeg järele mõelda ja märgata

22.04.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik

Käesoleva aasta alguses arutasime ühe sõbraga, et nüüdisaegne elu on kui kiirrong, millele pidevalt kiirust lisatakse. Rong justkui kihutab mööda rööpaid ja pole nagu õieti mahti aknast väljagi vaadata ega mõtiskleda, kuhupoole tee viib. Õhku jäi küsimus, kas pidevale kiirendamisele tuleb millalgi lõpp ning kui, siis millal ja kuidas leiab aset pidurdamine. 

Korraga ja üsna ootamatult see sündiski. Pidurdati viisil, mis puudutab ühel või teisel moel tervet maailma, näidates ühtlasi, kui tihedate niitidega kogu ilm tänapäeval kokku on traageldatud. Palju on arutletud selle üle, et praegusel kriisil on kaugeleulatuvad tagajärjed, mille ulatust keegi hetkel päris täpselt ette näha ei oska. Küll aga saab kriisi keskel olles mõelda, mis sellega juba on kaasnenud ja kuidas see võib mõjutada kriisijärgset aega. 

Nagu kriisiajad ikka, on ka praegune otsekui lakmuspaber, mis toob hästi välja selle, millised me inimestena oleme. Need, kellele meeldib suhelda ja teistega koos olla, tulevad kehtestatud meetmetega tõenäoliselt raskemini toime kui need, kes on introvertsemad ja armastavad omaette nokitseda. Nii võidakse praegust aega näha omalaadi kergenduse ja hingetõmbeajana, kuna sotsiaalse läbikäimise vältimine on korraga õigustatud ja ühiskondlikult tunnustatud. 

Leidub ka neid, kes on hoolivusest ning enda ja teiste tervise hoidmisest teinud sildi, mille katte all enda mugavust ja tegematajätmisi vastutustunde pähe esitada. Nagu on neidki, kellele teiste heakäekäik siiralt korda läheb ning kes leiavad ka muutunud oludes teid, kuidas teiste jaoks olemas olla. 

Praegusest ajast on ühtlasi saamas harjumuste (ja iseloomude?) muutumise aeg, sest olude sunnil on paljud pidanud viimaste nädalate jooksul oma harjumustesse korrektiive tegema. Üks veidi enam kui kümne aasta tagune uurimus näitas, et rohkem kui 40% inimeste igapäevategevustest ei rajane mitte otsustel, vaid harjumustel. Harjumuste kordamisest pidada aga teatavasti kujunema iseloom. 

Aeg näitab, kas ja milline alateadlik mõju on pikemas perspektiivis sellel, et iga vastutulijat kaldutakse instinktiivselt seirama kui potentsiaalset nakkusallikat. Distantsi hoidmine on praegustes oludes mõistlik ja vajalik. Ettevaatlikkusel ei tohi aga lasta kasvada umbusalduseks. 

Küsitlused on näidanud, et Eestis on inimeste usaldus kaasinimeste vastu iseseisvusaja jooksul järjest kasvanud. Nii suure kahtlustamise ja umbusaldusega kui praegu pole kaaskodanikke kiigatud terve inimpõlve vältel. Ehk ei kujune sellest harjumusest iseloom. 

Kirikute uksed on Eestis ja Euroopas suletud, jumalateenistused kolinud internetti. Sellest olukorrast millegi positiivse leidmine näib väga keeruline. Ent siiski on midagi, mille üle võiks vähemasti mõtiskleda. 

Martin Luther tuletab „Suures katekismuses“ apostliku usutunnistuse kolmanda artikli seletuses meelde, et kirik on eeskätt Jumala rahvas ja mitte koda: „Sõna ecclesia tähendab saksa keeles tegelikult „kokkukogunemist“. Meie aga oleme harjunud sõnaga „kirik“ (Kir­che), mille all lihtrahvas ei mõista mitte kokkukogunenud rahvahulka, vaid pühitsetud maja või ehitist, ehkki maja võib kirikuks nimetada ainult sellepärast, et sinna kogunevad inimesed. […] Seepärast […] tuleks seda […] nimetada „kristlikuks koguduseks“ või „koguks“ või veel kõige paremini ja selgemini „pühaks kristlaskonnaks“.“ 

Rongi pidurit on tõmmatud. Enne, kui hoog taas täistuurid sisse saab, tuleks aeglasemat tempot ära kasutada. Sõiduplaani ning aknast avanevate vaadete kaemiseks. Selle üle järele mõtlemiseks, et alati ei pea kõiges naabrist parem olema. Et kõiges ei pea kehtima põhimõte citius, altius, fortius (kiiremini, kõrgemale, tugevamini). 

Pilku tasub heita ka oma kaasreisijatele. Tunda huvi, kuidas neil läheb, olla rõõmus rõõmsatega ja nutta nutjatega. Toetada neid, kes rongi pidurdamisel viga said. Kes on mures oma elatise ja tuleviku pärast ega saa seetõttu nii rahuliku meelega mööduvaid vaateid nautida. 

Ehk aitab praegune eriolukord meelde tuletada, et kirik on eeskätt püha kristlaskond, kokkukogunemine, kus Jumala nimel koos ollakse ja üksteisele käsi ulatatakse.  

Anne Burghardt,

kolumnist

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)