Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aeg jääda ja aeg lahkuda

24.08.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Laupäevase Sakala esiküljelt vaatasid vastu Halliste kiriku tellinguis torn ja sõnad «Lõputute raskustega maadelnud kirikuõpetaja otsustas lahkuda». Kogudus on sõlminud katkise katuseosa parandamiseks ehitajaga lepingu ning tasunud talle ettemaksuna 100 000 krooni. Ehitaja, kes pidi töödega valmis saama 20. aprilliks, aga venitab ning annab kattetuid lubadusi.
Halliste ja Karksi koguduse õpetaja Kalle Gaston tunnistab Sakalale, et äpardunud torniremont on tema vaimuliku ametist loobumise puhul vaid piisaks karikas. Gastoni sõnul tuleb maakogudusi teenival kirikuõpetajal pidada rohkem ameteid kui kahe Hunt Kriimsilma jagu. «Ma olen väsinud korraga väga paljude inimeste eest olemisest,» tunnistab ta.
Päev hiljem ametivendadele saadetud kirjas rääkis Kalle Gaston neljakümnendate eluaastate kriisist ja sellest, et ta on otsustanud vastutuse oma elu eest endale võtta ning elada elu, millest on unistanud: «Lõppeks, miks ei võiks inimene neljakümneselt elus kannapööret teha ja midagi muud proovida? Erinevalt «ilmalikest» ametitest on «pastorite maailmas» arusaam, et kui sa surmani selles ametis oled, siis oled tegija. «Oli ustav töötegija Issanda viinamäel», öeldakse järelehüüdes.»
Ei tahaks kogudustest või kirikust lahkunud ametivendadele kaasa kiita ega ka nende pihta kivi heita. Tõepoolest, kui keegi otsustab vastutuse oma elu eest endale võtta, selle asemel et kiruda olusid, süsteemi või kirikuvalitsust, siis väärib see samm üksnes lugupidamist.
Umbes poolteist aastat tagasi kaalusin ma ise tõsiselt ametivahetust, kuid olen jäänud paigale. Kas nappis mul julgust, või vastupidi – tuli mõistus pähe? Oli see Jumala tahe ja juhtimine, et ma kirikut edasi teenin, või oli asi lihtsalt selles, et ma ei osutunud valituks töökohale, kuhu toona kandideerisin? Teadmata lõplikku vastust usun ometi, et olen millegi poolest küpsemaks saanud ja mõistan ehk paremini nii jääjaid kui lahkujaid.
Mu meelest on oskus õigel ajal ja õigel kombel lahkuda üks suuremaid (vaimulikke) tarkusi. Klammerdumine ameti või positsiooni külge võib muutuda halenaljakaks. Olen näinud ametivendi, kes ei suuda jääda (vanadus)puhkusele või käivad oma endises koguduses aastaid asju korraldamas, kuigi seal on järeltulija ammugi ametis. Teisalt tahaksin hoiduda ka niisuguse lahkumise eest, mis on otsekui rituaalne enesetapp – ehmatuseks ja süüdistuseks mahajääjatele.
Võib-olla on kogu meie elu ja teenimine ettevalmistus teatepulga üleandmiseks ning alles siis selgub, mida ja keda me väärt oleme.


Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)