Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Aeg ei ole müügiks!

08.02.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

26. jaanuaril jõudis uudistekanalitesse teade, et Tuumateadlaste Bülletään (Bulletin of the Atomic Scientists) on otsustanud nihutada globaalset katastroofi prognoosiva niinimetatud maailmalõpukella (Doomsday Clock) seierit poole minuti võrra keskööle lähemale. Nimetatud ajakiri kasutab vastavat kellasümboolikat juba 1947. aastast. Tänavu möödub kella esmakordsest paika seadmisest, seitse minutit enne keskööd, 70 aastat. Kellaseiereid nihutatakse edasi ja ka tagasi vastavalt sellele, milliseid otsuseid maailma edasikestmise seisukohast langetatakse. Esimest korda nihutati maailmalõpukella tema algsest positsioonist neli minutit kesköö suunas kaks aastat pärast kella käivitamist, s.o 1949. aastal, kui Nõukogude Liit viis läbi esimese tuumakatsetuse. Kõige lähemale saatuslikule maailmalõpule ehk kaks minutit enne keskööd oli kellaosuti 1953. aastal, mil Ameerika Ühendriigid viisid läbi termotuumarelva katsetuse. Kõige kaugemal maailma lõpust ehk 17 minutit enne keskööd oli maailm 1991. aastal, kui Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel allkirjastati esimene START-lepe, millega vähendati oluliselt tuumasõjariski ning lõppes külm sõda. Üle-eelmisel nädalal nihutati kella pool minutit keskööle lähemale ja sümboolselt on jäänud maailma lõpuni täna kaks ja pool minutit. Viimati olime sama lähedal arvestuslikule globaalsele katastroofile 64 aastat tagasi.
Oleme harjunud pidama nendeks ressurssideks, mis on eluks vajalikud ja millele kõigil inimestel, ka elusloodusel on õigus, juba antiikajast tuttavaid nelja põhielementi: õhk, vesi, maa ning tuli. Tuld võime omakorda veel teisendada valguseks, soojuseks, ka energiaks. Kogu elusloodus, nii fauna kui floora, on sõltuv nende ressursside kasutamisest ja varude jätkumisest. Alles viimasel sajandil oleme hakanud mõistma, et nende ressurssidega ei saa mängida ega tingida, sest neil ei ole hinda. Seega ei saa nendega kaubelda juba seetõttu, et ressursside omanikud ei ole meie, vaid Jumal. Inimene on sulane, kellele isand on usaldanud oma majapidamise – selle harimise ja hoidmise.
Maailmalõpukella hakati jälgima ja ajaga Jumala kombel mängima, lükates seierit edasi ja tagasi, alles 1947. aastal. Tegelikult pani inimene sellise kella tiksuma hetkest, mil ta sõi hea ja kurja tundmise puu vilja ning sai karistuseks surelikkuse. Sel hetkel algas aeg. Enne seda oli igavik. Igavikku ei saa mõõta, aega aga küll. Jumalale ei ole aega ega ajaühikuid vaja. Tema jaoks on „üks päev nagu tuhat aastat“ ja vastupidi (2Pt 3:8). Inimese surelikuks saamise hetk käivitas maailmalõpukella kogu loodule.
Nõnda on ürgsete ressursside hulgas, mida oleme harjunud nimetama õhuks, veeks, maaks ja tuleks/valguseks, ajutiselt ka viies ressurss – aeg. Aega, mille tiksumise inimene ise käivitas, tuleb siiski vaadata kui Jumala kingitust. Selleks nimetame seda aega ka armuajaks. Jumala kingitud aeg toidab lootust, mis on kingitud kõigile Jumala lastele – lunastatutele Jeesuses Kristuses. Nii, nagu inimene saab usus Kristusesse päästetud, saab Jumala armust inimesega koos päästetud ka kogu loodu. Seega ei vastuta me ainult looduse harimise ja hoidmise eest, vaid oleme oma usu kaudu vastutavad ka päästetava loodu eest!
Kell tiksub ja loeb vähemaks mitte sekundeid ja minuteid, vaid Jumala poolt kingitud ajaressurssi! Loodus kannatab ja ägab inimtegevuse tagajärjel ning aeg kulub (läheb raisku) inimese tegevusetuse tagajärjel. Kuni meil aega on, kuni liivakella ülemises klaaskolvis on liiva, mis alla pudeneb, seni on meil aega muuta oma suhtumist loodusse. Mida kauem kurname Maad ja viivitame erinevate kliimalepete täitmisega, loodusressursside – joogivee, puhta õhu, viljakandva maa – aruka kasutusega ja õiguspäraselt kõigile kättesaadavaks muutmisega, seda lähemale lükkame ise seierit maailmalõpukella sümboolsele keskööle.
Aja peremees on Jumal. Meil ei ole õigust müüa aega reostavatele ja loodust kurnavatele riikidele või korporatsioonidele ega maksta lõivu ka oma elustiilile kogu ülejäänud loodu arvelt.
Mõne nädala pärast algava paastuaja peale mõeldes võiksime õppida oma õigeusklikest õdedelt-vendadelt, kes, arvestades kõigi paastupäevadega, loobuvad koguni pooltel päevadel aastas toidust või vähemalt piiravad oma menüüd. See on ressursside mõistlik kasutamine, mõeldes nii oma ihu ja hinge toitmise tasakaalule. Aeg, nagu ka kogu ülejäänud Jumala looming, mis meie hoolde on tasuta usaldatud, ei ole raiskamiseks ega müügiks.

Viilma,Urmas_peapiiskop

 

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)