Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Aeg aru anda

30.01.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Iga aasta algus sunnib koguduste õpetajaid ja kiriku töövaldkondade juhte pikalt arvuti taga higistama, et oma aruannetega õigeks ajaks maha saada. Tundub, et suuremal osal meist see ka õnnestub. Aruandluse teemal, millest ühed pigem rõõmu tunnevad, teistele see lausa nuhtluseks on ja millesse kolmandad suhtuvad kui kirikuseadusest tulenevasse paratamatusse kohustusse, kirjutas viimati Eesti Kiriku juhtkirja viis aastat tagasi hea ametivend assessor Ove Sander.
Olen paljus temaga päri, kui ta tõdeb: „Tunnistan, et minus endas küll ülemäära suurt aruandeusku ei ole, kuid möönan, et kindlasti on aruannetes midagi, mis meile teenimise jaoks vajalik on. Eelkõige info käesoleva olukorra hindamiseks ja tulevikusihtide seadmiseks. Seda loomulikult juhul, kui meil on aega arvudemaailma süvenemiseks, et elututest numbrijadadest saaksid sõnad ja mõtted, mis aitaksid mõista nii praegust hetke kui peegeldada homset.“
Eelmisel nädalal meie vaimulike konverentsil olles osalesin kahes töötoas, kus mõlemas räägiti ressurssidest ja nende leidmise vajadusest kirikutöös. Ühe puhul keskenduti otseselt materiaalsetele ressurssidele, teisel enam vaimsetele. Selleks, et kirik suudaks tänases turumajanduslikus situatsioonis mitte ainult oma hindamatut kinnisvara kuidagimoodi püsti hoida, vaid edukalt ka misjonaarset ülesannet ühiskonnas täita, vajab ta raha. See on aksioom, mida pole vaja kellelegi isegi tõestada.
Selle nimel on EELK toetusfond praegu välja töötamas innovaatilist mobiilirakendust mTasku, kus inimene võib ka siis, kui ta seisab näiteks kiriku suletud ukse ees, vaid sekunditega sealsamas oma annetuse kogudusele ära teha. Kaardimakse terminalid, mis mõnes linnakirikus praegu edukalt toimivad, tunduvad selle kõrval juba lausa eilne päev olevat.
Me teame, et raha ei ole maailmas ega ka mitte peatselt 101-aastaseks saavas Eesti Vabariigis otsa saanud. Kuid see osa, millega kogudused saaksid ennast ära majandada ja vähegi professionaalseid töötegijaid palgata, ei ole kusagil mujal kui meie endi käes kinni. Just sellele pani mind mõtlema konverentsi teise töötoa teema, milles osalesin: „Muusikat olgu me majas (Hando Runnel) ja kirikus kindlasti ka! – Milleks meile organistid?“.
Kirikumuusika liidu esimees Tuuliki Jürjo tõi graafiliselt välja tänaste EELK kirikumuusikute vanuselise jaotuse, mis meenutas oma kujuga Egiptuse püramiide, kus noori on väga vähe ja vanad paratamatult kaovad ning mille tipu moodustab 50–60-aastaste rühm. Kuigi orelit õpitakse nii kodu- kui välismaal, on siiski neid, kes ennast kirikuga siduda tahavad või lausa kogudustesse tööle läheksid, kahjuks väga vähe. Peale muude objektiivsete põhjuste mängib ka siin olulist rolli koguduste võimetus neid palgata.
Pole sugugi erand, et mõnigi koguduseliige, seejuures kaugeltki mitte kõige viletsam ja vaesem, tasub täna oma aastamaksuks vaid 10 eurot. Me võtame selle anni küll tänuga vastu, kuid teame samas, et see ei taga sugugi seda, et kiriku uksed ka tulevikus lahti on ning seal jumalateenistusi peetakse ja orelit mängitakse.
Talentide tähendamissõnas Matteuse evangeeliumi 25. peatükis räägib Jeesus sellest, kuidas isand usaldas oma varanduse sulaste kätte vastavalt nende võimetele – kellele viis, kellele kaks ja kellele ühe talendi. Ainult need, kes julgesid välja anda ja nende talentidega kaubelda, said sama palju tagasi. Võib-olla tuleks meil palju sagedamini nii endale kui teistele meelde tuletada seda, et rikas ei ole mitte see, kellel palju on, vaid see, kellel on palju anda. Ning et Jumala riiki saadakse läbi andmise ja teenimise.
Kinkigu Jumal kõigile aruannete kirjutajatele ja eelarvete koostajatele vaimulikku tarkust toimida nii, et keegi ei peaks kord meie tänastele tegudele hinnangut andes kasutama luuletaja Mart Raua kuulsat epigrammi:
Istun, kuulan – aruanne …
aga mitte ei saa aru,
kus siin aru,
kus siin anne.
KukkMihkel2_2016

 

 

 
 
Mihkel Kukk,
toimetuse kolleegiumi esimees

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)