Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Adra taga käimisest

19.03.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Aga Jeesus ütles: «Ükski, kes on pannud käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!»
Lk 9:62
Minu lapsepõlvemälestustes on pilte 1950ndatest aastatest. Elati veel sellist aega, kui olid kolhoosid ja kodused põllud künti hobusega. Meiegi isa rakendas hobuse adra ette ja läks põllule kündma. Jooksime isa järel ja vaatasime põnevusega, kuidas maakamar pahupidi pöörati. Isa oli suur ja tõsine, hobune tugev. Kogu tähelepanu oli tööl, sest põldu ei tohtinud narrida. Töö kiidab tegijat ja meie isa tegi kõik tööd hoolega ja korralikult.
1990. aasta mais, kui mind Rannamõisa kirikus kaks nädalat pärast ristimist pühapäevakooli õpetajaks õnnistati, siis kutsuti meid kindlalt adra taga käima. Kirik oli rahvast täis ja manitsussõnad läksid südamesse. Kuidas elada nii, et oleksin kõlbulik jumalariigi tööle? Indu oli palju, aga teadmisi selleks vähe.
Oli alanud uus elu koos Jumalaga. Milline see on? Paulus oli valmis pannud selleks tarkusesõnad kirjas roomlastele (12:2): «Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.»
Hakkasime aktiivselt osalema piibli- ja palvetundides. Jooksime seminaridele ja kursustele, igale poole sinna, kus Jumala sõna õpetati. Oli uus ja põnev aeg.
Tallinna sadamasse tuli suur laev Logos ja veetsime sõpradega kõik päevad laeval, sest seal toimusid piiblitunnid, laulsid koorid, tehti teatrit, müüdi kirjandust ja kõik ainult selleks, et inimestel oleks võimalik kuulda Jumala tahtest.
Aeg läks ja uudsuse sära hakkas kustuma. Igapäevahool kulutas aega ja viis tähelepanu taevastelt asjadelt maapealsetele. Tuli uus aeg ja uus põnevus: Balti kett, laulev revolutsioon ja iseseisev Eesti Vabariik. Lehvitasime sinimustvalget ja laulsime: «Jumal, hoia Eestit, meie kodumaad». Oli võimas aeg!
Kirikuskäimine jäi harvemaks. Välismaa misjonärid said tavalisteks külalisteks ja humanitaarabigi enam väga ei vajatud. Maailm pakkus palju uut ja huvitavat.
Nii mõnigi künnab oma põldu vinka-vonka, sest põlluserval on mitmeid seisjaid: kes lehvitab rätikuga ja hüüab halleluuja, kes näitab rusikat, kuskilt kostab diskomuusikat ja kohe-kohe on TVs algamas «Vaprad ja ilusad». Katsu siis ustav olla.
Aga Jumal on valinud meid endale töötegijateks, kündma patust tuimaks muutunud inimsüdamete põllumaad. Ikka selleks, et need ühel päeval head vilja kannaksid. Adramehed, ärge laske ennast maailmal heidutada ja ärge langege saatana kavalatesse lõksudesse. Meil on kõigeväeline abimees.
Anu Väliaho

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)