Esileht » Arvamused » Arvamus »

Administreerimine – saatana või Püha Vaimu töö?

10.05.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Möödunud nädalal avaldati EELK Konsistooriumi 03.05.2011 määrusega kinnitatud «Oreli hoiu ja kasutamise eeskiri», millele järgnesid vaimulike listis mitmed nördinud reaktsioonid: näiteks tundub arusaamatuna nõue, mille kohaselt kogudus peab hakkama esitama muinsuskaitseametile kord aastas aruannet oreli seisukorra ning tehtud remontide kohta.
Tahtmata siinkohal analüüsida konkreetse eeskirja asjakohasust, pakub mulle teoloogilises plaanis hoopis suuremat huvi sääraste reaktsioonidega tihti kaasas käiv mõtteviis stiilis «bürokraatia suretab» või «EI paberimajandusele».  
Gettysburgi teoloogilise seminari president ja Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku teoloogiliste seminaride juhtide konverentsi eesistuja Michael L. Cooper-White kirjeldab oma essees «Administrative Leadership as a Calling of the Spirit» (‘Administratiivne juhtimine kui Vaimu kutsumine’), kuidas ta kutsuti pärast viieaastast tööd kogudusepastorina ametisse üldkirikus ning sestpeale on teda saatnud sõprade ja kolleegide imestavad märkused: «Mina ei suudaks kunagi olla paberimäärija.» – «Kuidas sa küll suudad üle elada kõik need koosolekud?» – «Sa ütled, et oled vaimulik, aga sul pole kogudust?»
Cooper-White räägib, et elu on teda kokku viinud lugematute pastoritega, kes väidavad: «Kui ma jutlustan või juhin jumalateenistust, kuulan inimesi või pean piiblitundi, külastan kodusid või haiglaid, siis teen ma oma tõelist vaimulikku tööd. Kui ma aga täidan administratiivseid ülesandeid, siis on see kas lihtsalt ebameeldiv või tuleb kaelast ära saada selleks, et järgida oma kõrgemat vaimulikku kutsumust.»
Cooper-White viitab siinkohal lihtsustatud dualismile, mida võib nimetada ka «organisatsiooniliseks pietismiks»: selle mõtteviisi kohaselt on misjon Jumalast, administreerimine aga saatanast ning need kaks on omavahel lepitamatus vastuolus. Kui Jeesus juba keelas muretseda homse pärast, siis ei saa tema jüngrite hulgas olla kohta strateegiatel, planeerimisel ja aruandlusel.
Ilmselt ei ole säärane hoiak meiegi kirikus võõras. Juhatuse koosoleku protokolli vormistamine, arengukava koostamine või e-kirjale vastamine näib olevat kui mitte just lausa saatanlik, siis vähemasti midagi põlastusväärset, mis tuleb ära teha üksnes selleks, et «nemad seal konsistooriumis saaksid linnukese kirja».
Kas siin on tegemist ülekoormatud inimeste loomuliku reaktsiooniga, väsimusega eurodirektiivide ja -projektide vohamisest, vaimulike ja kiriku töötegijate ühekülgse ettevalmistusega või hoopis «organisatsioonilisest pietismist» pärinevate teoloogiliste eeldustega?
Püüdes korrigeerida viimati nimetatud mõtteviisi, väidab Cooper-White, et administratiivne juhtimine ei ole kirikule olemuslikult võõras «selle maailma kummardamine», vaid Püha Vaimu and ja kutsumine. Ta viitab Piibli loomisloole, kus Looja oma jumaliku sõna (logose) ja Vaimu väel hakkab teostama kosmilist strateegilist plaani ning rakendama ressursse suurejoonelise visiooni täitumiseks. Pimedusest sünnib valgus, kaosest kord, tohu wa-bohu’st (hbr k ‘tühi ja paljas’) ilu ja harmoonia.
Aadama esimeseks administratiivseks ülesandeks sai loodud olenditele nime andmine, mis muistses Lähis-Ida kultuuris ei tähendanud üksnes lingvistilist akti, vaid autoriteedi rakendamist tema hoolde usaldatud olendite heaolu eest hoolitsemiseks.
Cooper-White lõpetab oma essee tõdemusega: «Minu veendumus on, et administratiivne juhtimine – olgu siis kiriklikus või ilmalikus sfääris – on püha kutsumus. Täites oma igapäevaseid ülesandeid – osaledes koosolekutel või juhatades neid, tegeledes dokumentide ja paberite virnadega, korrastades memosid, vastates kümnetele või sadadele e-kirjadele – võib administraator, kui talle on antud silmad näha ja kõrvad kuulda, kasvõi hetketi saada aimu Jumala olemusest ja kuulda Tema häält.
Hoides, arendades ja tervendades sidemeid, mis liidavad üksikinimesed organisatsiooniks, olgu see siis suur või väike, on vaimulikult häälestatud administraator Püha Vaimu tööriist, kes tegeleb Kristuse Ihu tugevdamisega.»
Loomulikult tuleb pidurdada bürokraatia ja struktuuride vohamist ning vältida institutsionalismi. Sellest hoolimata tahaksin, et meie kogudused ja kirik tervikuna senisest enam väärtustaksid administratiivset juhtimist ning inimesi, kellel on selleks tööks vajalikud annid ja ettevalmistus.
Lõpuks ei ole ju ka liturgia, hingehoiu või diakoonia eesmärgiks midagi muud kui korrastatud jumala- ja inimsuhted ning sellest tulenev rahu, tasakaal ja harmoonia «nagu taevas, nõnda ka maa peal».

Marko Tiitus
,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)