Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Abieluakti koostamine EELKs – õigus või kohustus?

10.09.2008 | | Rubriik: Kirikuelu

Veel viimaseid päevi on vaimulikel võimalus end registreerida siseministeeriumi korraldatavale 18.–19. septembril toimuvale koolitusele, saamaks abielu sõlmimise õigust.
Koolituse läbinud vaimulikul on õigus riigi nimel abielu sõlmida ning paarid, kes soovivad oma abielu kiriklikult laulatada, ei pea enam minema perekonnaseisuametisse. Laulatuste arv on viimastel aastatel kasvanud. See näitab, et üha rohkem paare soovivad oma abielu sõlmida kiriklikult. Eriti meeltmööda on noorpaaridele see, et vaimulik nad mitte üksnes Jumala, vaid ka seaduse ees paari paneb, muutes kogu päeva korralduslikult lihtsamaks, kaotamata erilise päeva pühalikku meeleolu.
Sageli valitakse vaimulik selle järgi, kas ta omab juriidilist abielu sõlmimise õigust, harv pole seegi, kui laulatust viivad läbi kaks vaimulikku – üks perekonnaseisuametnikuna ning teine õpetajana.
Paraku tähendab taotletud õigus aga vaimulikele lisatööd, mida riik ei tasusta. Samas on mündil ka teine pool – laulatuste arv, seega ka annetuste arv, mis on laulatuse puhul tavaliselt kindlaksmääratud summa, kirikutes kasvab. Vastavalt kirikuseadusele kasvab ka koguduste liikmete arv, sest kiriklik laulatus eeldab kogudusse kuulumist. Samuti on laulatatud paari puhul tõenäoline, et nad ka oma lapse(d) ristida lasevad. 2006. a toimetati EELKs 383 laulatust.
Eesti Kirik uuris, kuidas näevad perekonnaseisuametniku ja jumalasulase tööd ühendatuna vaimulikud.

Merje Talvik


Abielu sõlmimise õigusega
Kristjan Luhamets
, Kambja koguduse õpetaja:
Noorpaaridele meeldib väga, et vaimulik neid registreerib. Ja nii minul kui noorpaaril on sellest hea meel. Ühtlasi on siis abielutunnistusele märgitud abielu sõlminud asutuseks EELK.
Soovitan kõigil, kes veel seda õigust taotlenud pole, seda kiiremas korras teha. Minu poole on pöördutud ka selleks, et ma registreeriksin teise vaimuliku poolt laulatatava abielu. Minu isa (Joel Luhamets – toim) peab seda ühtelugu tegema. Olen loomulikult palvele vastu tulnud, aga tegelikult võiks registreerimise õigus olla kõigil vaimulikel. Olen veendunud, et abielu registreerimise õiguse omamine on väga vajalik.
Erilisi lisakohustusi sellega ei kaasne. Paari paberi täitmine ei ole sugugi üle jõu käiv. Piisab, kui olla korrektne asjaajamises, täita väikesed ülesanded õigeks ajaks ära ja ongi kõik korras. Ja muide, perekonnaseisuosakonna töötajad, kellega tuleb töös kokku puutuda, on ka väga meeldivad inimesed.
Rein Schihalejev, Mõisaküla koguduse õpetaja:
Sarnaselt võiks olla vaimulikel ka sünni- ja surmatunnistuse väljastamise õigus ristimise ja kirikliku matuse korral. Vaimulikule tähendab see muidugi lisakohustusi. Saab öelda, et vaimulikule on abielu registreerimise õigusega antud õigus võtta kohustus(ed). Peamiselt nõuetekohane paberite täitmine. Maavalitsuste perekonnaseisuosakondadele on asi tehtud lihtsamaks rahvastikuregistri kaudu, aga vaimulikel loomulikult sinna ligipääs puudub, mis suurendab paberite täitmist. Enamasti on aga perekonnaseisuametnikud kõiges lahked aitama.
Mare Palgi, Kose koguduse õpetaja:
Oma kogemuse põhjal oskan hinnata seda, kui abiellumine ei ole jaotatud mitmeks eraldi toiminguks, mis võib olla ka mitmel erineval päeval, vaid on üks terviklik ettevõtmine ühe inimese eestvedamisel. Abiellujatele on lihtsam ja selgem. Jah, mulle kui vaimulikule tähendab see lisatööd riigipaberite täitmise ja nende perekonnaseisuametisse toimetamise näol, ent samas tunnen rõõmu ka sellest «riiklikust meelevallast».

Abielu sõlmimise õiguseta
Illimar Toomet
, Märjamaa koguduse õpetaja:
Ei kavatse koolitusel osaleda. Mul on asjakohane õigus varem olnud, kuid loobusin sellest. Et registreerimisi oli vaid 1–2 korda aastas, tajusin, et olen kaotanud vajaliku sisulise pädevuse. Ma ei pea vaimulikupoolset abielu ilmalikku sõlmimist otseselt vajalikuks. Riik ei tasusta vaimulikku selle töö eest kuidagi. See ei ole eriline aja kokkuhoid ka abiellujate jaoks, sest pulmade puhul tuleb niikuinii tuhat asja korraldada.
EELK on kulutanud märkimisväärselt jõudu vaimulikele abielu ilmaliku sõlmimise õiguse saamiseks, samas tundub, et sisuline külg on jäetud tagaplaanile. Vaimulikuna pean kiriku jaoks olulisemaks määratleda, millistel tingimustel saab kristlikku abielu sõlmida ning kuidas me abielu ja selle eesmärki mõistame. Viimase sajandi jooksul ühiskonna seksuaalmoraalis toimunud suurte muutuste taustal on kiriku selge seisukohavõtt hädavajalik.
Mart Jaanson, Nõo koguduse õpetaja:
Pole veel registreerunud, kuid kavatsen seda teha. Loodan, et kursustest ja õigusest on minu vaimulikutöös kasu.
Anna-Liisa Vaher, Tarvastu koguduse õpetaja:
Kaldun arvama, et ei kavatse kursustele registreeruda, sest ma ei taha end siduda tülika bürokraatiaga.
Kalle Gaston, Karksi koguduse õpetaja:
Käisin sellel kursusel siis, kui oli vist teine koolitus. Esimeste lõpetajatega oli kuuldavasti probleeme registreerimispraktikas ning siis hoiatati, et eksam tuleb raske. Nii ka oli ning mina registreerimisõigust ei saanud. Hiljem pole ma sellele mõelnud.
Siiani pole ma vastavast õigusest ka puudust tundnud. Alati on leidunud neid õpetajaid, kes tulevad Hallistesse või Karksisse registreerima, kui on vajadus.


Koguduse vaimulikul on õigus keelduda abielu sõlmimisest, kui abielluja ei vasta koguduses usutunnistuse järgsetele abielu sõlmimise tingimustele. Praegu on abielu sõlmimise õigus EELK 217 vaimulikust (kogudusi teenib neist 122) 72-l.
2007. aastal olid enam abielusid sõlminud vaimulikud Jaak Aus (32 abielu), Joel Luhamets (29) ja Enn Auksmann (24).

26 Kommentaari artiklile “Abieluakti koostamine EELKs – õigus või kohustus?”

  1. Anonüümne ütleb:

    mille poolest erineb abieluakt suguaktist? Kas suguakt koostatakse ka kahes eksemplaris? Kas teil keelekorrektorit polegi?

  2. Harri Kingo ütleb:

    “Eriti meeltmööda on noorpaaridele see, et vaimulik nad mitte üksnes Jumala, vaid ka seaduse ees paari paneb, muutes kogu päeva korralduslikult lihtsamaks, kaotamata erilise päeva pühalikku meeleolu.”
    ——–
    Selle mõtte juures küll protesteeriks veidi. Millest küll tuleneb autori arusaam, et Perekonnaseisuametis kaotatakse abiellumise pühalikkus?

    Eks öelnud Jeesus: “Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!” Eks PSA-s saabki keiser oma, mis aga ei välista, et Jumal oma ei peaks saama.

    Selline mõte kirikliku ja ilmaliku abiellumise kohta: kirikus sõlmitakse abieluliit Jumala ees – kuid elama peab paar oma elu inimeste ees. PSA-s sõlmitakse abieluliit inimeste ees – kuid elama peab paar oma elu Jumala ees. Need toimingud kirikus ja PSA-s on ühe medali kaks külge ja pole vaja neid mõtlematult vastandada.

    Kui kirikuõpetajal on õigus vormistada riiklikud abiellumisdokumendid, siis see tähendab vaid, et kirikuõpetaja toimetab ära asjad võrdselt nii Jumala kui keisri ees. See lihtsustab abiellujate jaoks kogu asja praktilist toimetamist, kuid ei kaota abiellumise kahte aspekti ega vastanda neid – kahe inimese üheks saamist Jumala ees ja üheks saamist inimeste ees. Mõlemad abielus olemise pooled – üks olemine Jumala ees ja inimeste ees – on võrdselt vajalikud, sest me kõik elame oma elu Jumala ees, kuid inimeste maailmas. Niisamuti ka oma abielu.

    Olen kohanud usklikke paare, kes on tulnud PSA-sse lausa põlgusega – oleku ja suhtumisega, et “Ah, see siin pole midagi, tegelikult on see “päris asi” ikka kirikus…”

    Ma olen neile seepeale meenutanud just neid Jeesuse sõnu Jumalast ja keisrist. Ja vajadusest mõlemale anda oma. Ning öelnud, et andkem siin majas nüüd keisrile, mis keisri jagu, ja tehkem seda korralikult.

    Ma ei tea medalit, millel oleks vaid üks pool. Kas sellist saakski olemas olla? Suhtumine, et üks medali pool on see õige, teine aga on tühine, väärtuse ja mõtteta, muudab tegelikult tühiseks kogu selle medali kui ühe terviku.

  3. Julius Kört ütleb:

    Luteri kirik ei peaks üldse abieludega tegelema – selles kirikus ju puudub abielu sakrament.Las katoliku kirik tegeleb igavese abieluga. Luteri kirik võiks pühitseda ka abielulahutust, seda on ka ju palju ja jällegi teenimisvõimalus.

  4. Harri Kingo ütleb:

    Perekonnaseisuameti tseremooniameister näeb peamiselt küll ilmalikke abiellujaid, kuid sageli ka selliseid, kes pole küll usklikud, kuid siiski tulevad riigiametisse ennast n.ö. registreerima, teatades, et “tegelikult” ja “päriselt” toimub abiellumine kirikus.

    Sageli on ka usklikke, kes ühel või teisel põhjusel registreeruvad ilmalikult, kuid tseremoonia, mida nad väärtustavad tõelisena toimub nende jaoks siiski kirikus. Näiteks pole nende kohalikul kirikuõpetajal õigust vormistada riiklikke abiellumisdokumente. Seega kolm kategooriat, kellega ma kokku puutun:

    – ilmalikud, kelle jaoks riiklik tseremoonia on kõik,
    – ilmalikud, kes lähevad hiljem kirikusse,
    – usklikud, kes lähevad hiljem kirikusse.

    Mina kui ilmaliku tseremoonia läbiviija, kes on aga ise usklik, olen pidanud enese jaoks läbi mõtlema, mis milleks. Sest esmasel ja pealiskaudsel käsitlusel võib tekkida kahtlus (minus eneses eeskätt), et ega ma ometi tee midagi sellist, mis pole ehe ja päris või mis on vastuolus Jumala tahtega. Teatav vastuolu minus seda tööd alustades omal ajal tekkis ja see sundis ka probleemi eneses läbi mõtlema.

    Ilmalikega abiellumisel selliseid probleeme ei ole – pole vahet, kas nad väärtustavad riiklikku tseremooniat või hilisemat kiriklikku formaalset talitust – nad on ilmalikud ja pole minu asi neid sellisel päeval ja tunnil hakata milleski veenma või rääkida neile sõnu, millest nad suurt aru ei saa ning mis jäävad kaugeks ja võõraks. Neil muud mured ja rõõmud sel hetkel – hetk enne uste avanemist ja kõigile tuntud akordide kõlamist saalis, kus ootavad lähimad, kes sageli on enamgi “kaugel ja ära” kui õnnelikud abiellujad ise.

    Kui minu ees seisavad aga usklikud, siis on olukord veidi teine. Sageli näen just usklikes teatavat üleolekut või hoolimatust ilmaliku tseremoonia ja abiellumisakti suhtes – see pole neile see “päris ja õige”. Mõnikord, kui tajun usklike abiellujates avatust, räägin nendega mõne sõna sellest, mida nad teevad siin ja täna – riigiametis. Mis on siinse väärtus ja tähendus, kuidas nad võiksid seda ilmalikku talitust mõista, mis neil kohe ees seisab. Sest ega nad suurt seda mõista või ei tahagi mõista – neile on see sageli vaid väline tähtsuseta riiklik toiming, paratamatus… ja kõik.

    Tavaliselt ma küsin neilt usklikelt, kas nad mäletavad Piiblist Jeesuse öeldud mõtet Mt. 25, 40:

    “Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!”

    Seda kirjakohta mäletatakse ja teatakse hästi.

    Edasi küsin: “Kas te teete täna teineteisele siin midagi?”

    Sellele järgneb reeglina abiellujate poolt veendunud peanoogutus ja õnnelik naeratus teineteisele.

    Küsin: “Kas teie kaks olete teineteisele need kõige vähemad või olete te kaks teineteisele täna ja siin kõige tähtsamad?”

    Vastust pole raske ära arvata – ollakse hetkel mitte tähtsaimad vaid lausa ainsamad taeva all ja maa peal! Ning siis jääb vaid küsida:

    “Kellele ja kelle ees te täna ja siin siis oma teo siis teete?”

    Tegu Jumala ees ja tegu inimeste ees – need osutuvad vastandlikuks vaid siis kui vastandame Jumala ja inimesed. Kuid kas Jeesus tuli siia maa peale neid kahte vastandama või üheks tegema?

    Abielluda võib inimeste, aga võib ka Jumala ees. Oma abielu võib elada inimeste, aga võib ka Jumala ees. Jumala ees abiellumine ja oma abielu elamine on sisuliselt abiellumine ja oma abielu elamine ka inimeste ees. Ja inimeste ees abiellumine ja oma abielu elamine on sisuliselt abiellumine ja oma abielu elamine ka Jumala ees. Tehes ühte teeme me ka teist. Ja tehes teist, teeme me ka esimest. Pea mitte kunagi pole usklik paar sedapidi oma selle päeva tegu läbi mõtelnud.

    Kuid mina ei näe vahet. Nagu ma ei näe ka vahet lastel, kes abielust sünnivad – olgu nad sündinud ilmalikust või kristlikust abielust või isegi abieluväliselt – kas Jumal eelistab ühtesid teistele? Ei mitte! Või kas tõesti hoiab Jumal kellegi abielu koos kui inimesed seda ise koos ei hoia? Ei mitte! Olen juristina kohtutes näinud purustatud abielusid piisavalt. Ühtemoodi purustatud on need olnud kõik – nii ilmalikud kui kiriklikud. Ja sama inimestest — ühtemoodi purustatud on nemadki olnud – nii ilmalikud kui kristlased. Ühtede pisarad ja äng pole kergemad kui teiste oma.

    Kristlased peavad abielu sakramendiks. Traditsiooniline kristlane tahaks siin minuga eelöeldu üle vaielda ja teha vahe vahele. Et ilmalik abiellumine pole siiski see… Kuid kas on mõtet?

    Mida teed inimeste ees ja inimestele, seda teed sa Jumala ees ja Jumalale:

    “Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!”

    Abiellumine – kahe inimese suurim tegu teineteisele – nüüdsest ühtekuulumise kinnitamine ja sellest teada andmine tervele maailmale – on ilmalikuna küll tegu vaid inimeste ja inimeste maailma ees… kui aga Õpetaja sõnu uskuda – siis kelle ees tegelikult?

  5. Julius Kört ütleb:

    Kõigile kristlastele pole abielu sakrament. Katoliiklastele küll , aga luterlastele mitte. Seda peaks ilmalik tesermooniameister Kingo teadma.Kogu dualismi Kingo mõtlemises lahendaks astumine kiriku teenistusse või jäämine ausalt ainult ilmalikuks.Usk olgu ta isiklik asi.Kingo usu ja ameti kahesusest tulevadki tema küündimatud arutelud.Ja lausa lobisemised.Ei saa kahte isandat teenida : maailma jaJumalat.Mammonastma mitte ei räägigi.
    Ja veel . ilmalikult maetu on on raibe, kiriklikult maetul on lootus ülestõusmisele.

  6. Harri Kingo ütleb:

    Sisiuliselt pole mul teie kommentaarile midagi vastata – oleks teie kommentaaril sisu, eks ma vastaksin… Aga pole. Küll olete minu suhtes taas väga isiklik, J.Kört? Annate mulle lausa lõplikke hinnanguid?

    Ma arvan, te olete selle pideva isiklikkusega minu suhtes siinsest foorumist väga kaugel väljas. Ja väga kaugel väljas ka tavalisest eetilisusest.

    J.Kört – maailm pole nii must-valge, et ainult kaks võimalust ongi: “maailm + raha” või siis “kirik + Jumal”. Kui te otsite taga dualismi, siis nii – kahte vastandlikku varianti elus vaid võimalikuks pidades – te oma tagaotsitud dualismi leiategi… aga enda juurest.

    Olge kena ja edaspidi endaga ka tegelege. Vähemalt ärge tegelege minu isikuga, jah? Ühtlasi hoiduge sellisest nonsensist, et annate mulle soovitusi mu edasiseks eluks (“dualismi Kingo mõtlemises lahendaks astumine kiriku teenistusse või jäämine ausalt ainult ilmalikuks… Ei saa kahte isandat teenida : maailma jaJumalat”).

    Selline teie tegevus siin pole kuigi arukas viis teil oma aega veeta. Ehk edaspidi olete enam teemas ja jätate selle tarbetu isiklikkuse?

    Oleks teist kena.

  7. Harri Kingo ütleb:

    Ja, Julius Kört – vaadake üle ka kommenteerimise reeglid. Lehe allservas on need esitatud. Kordan neid siin, sest näib, te pole neid lugenud:

    Kommentaariumi reeglid:

    * Kommentaariumis kutsutakse üles arutlema üksteist lugupidavalt ja oma arvamust argumenteerima.
    * Kommentaarid, mis halvustavad isikuid, sisaldavad roppusi, sõimu või reklaami kustutatakse.
    * Kommentaarid, mis on teemavälised, labased, kirjutatud teise isiku nime all või õhutavad või õigustavad igasugust vaenu kustutakse.

  8. Harri Kingo ütleb:

    Teadmiseks, J.Kört – palusin toimetusel kustutada teie kommentaar 20/09/2008 – 03:16. Ma loodan, te õpite sellest olema foorumisse kirjutades enam teemas ja olema vähem isikuid halvustav.

  9. ivopill ütleb:

    Austatud hr. Julius Kört ehk valgustaks veidi – mis on siis nende saatus, keda üldse maetud ei ole? Näiteks tubli Baierimaa katoliiklane Fritz Frosch, kelle mürsuplahvatus Stalingradis algosakesteks purustas. Või aus õigeusklik Ivan Ivanov, kes sealsamas ligidal siiamaani kivirusude all teadmata kadununa oma ülestõusmist ootab? Lisaksin veel Toskaanast pärit tubli kristlase allveelaevnik Giacomo Macaroni Vahemere põhjast. Keegi neist ei jõudnud viimast palvetki lugeda. On nad siis nüüd raiped või? Luterlaste kohta ma ei tihka küsidagi, neid ei paista teie mitte sallivat.
    Ja mis saab neist, kes oma elu on Issandale elanud ,aga uskmatute omaste jonni pärast on ilmalikult maha maetud? Omaenese tahte vastaselt? Jälle raibe? Äkki mõtleks järele, enne kui seisukohta võtta?

  10. Julius Kört ütleb:

    Raipeks jääb mitteristitu.Teie räägite kristlastest.Nad on ammugi Taevriigis.

  11. Julius Kört ütleb:

    Tänan Teid tsensoriks hakkamise eest.Kas kardate tõtt enda kohta ?

  12. Harri Kingo ütleb:

    Julius, teie siinne lemmiktegevus – halvustuste produtseerimine minu kohta – ei sisalda mingit tõde. Peale ühe päris kurvaks tegeva tõe – aga see on tõde teie, mitte minu kohta.

    Üldiselt, leidke endale miski muu tegevus kui et siinset kommentaariumit lihtsalt oma lõbuks oma mõttetute postitustega hävitada.

  13. Julius Kört ütleb:

    Harri, ma ei lõpeta enne, kui Te olete ennast harinud olendiks , kelle kirjutisi kannatab lugeda.Olge tubli!

  14. Harri Kingo ütleb:

    Jah, ega ma teie kirjutamistele kätt ette panna ei saa, Julius. Kuigi, seda oleks vaja kommentaariumi, lugejate ja kirjutajate huvides.

    Kuid ma jätan teie tegevuse hindamise ja sellele reageerimise toimetuse asjaks ega võta seda enda asjaks. Ning lugejate asjaks.

    Olles tutvunud teie kirjutatu tasemega ärge imestage, kui jääte edaspidi ilma minu vastusteta. Kirjutage, mida tahate – kuidas saaks ühe ennastimetleva edeva inimese sisutus ja tühjus mind puudutada!?

    Ega puudutagi.

    Kui te aga foorumis osalejatele tüütuks muutute ja toimetus oma lehe foorumist natukenegi hoolib – eks nad ise tea, mida ja kuidas teha. Teie ja teie tegevus siin pole minu mure, Julius. Mul muudki teha kui teid oma mureks võtta.

    Niisiis, jätkake oma tegevust… või ärge jätkake… või tehke, mida tahate – see kõik pole minu asi. Lihtsalt soovitus: vaagige Jumala ees oma siinseid tegemisi, ja mitte ärge õigustage neid oma tegemisi minu ees – just Tema annab teile ju teie päevade lõpul hinnangu, ja mitte mina.

  15. Harri Kingo ütleb:

    Mulle siiski näib, et olulisem kui abielu vormiline pool on selle suhte sisu. Ja seoses sisuga see vastutus, mida me kanda võtame. Ärgem unustagem, et inimene on nii kehaline, intellektuaalne kui ka vaimne olend. Vastavalt on inimene vastutav ma järglaste eest ka kolmes eluvaldkonnas – ainelises, hariduslikus ja kõlbelises.

    Pole mingit objektiivset normi või piiri, kui kaua selline vastutus peaks kestma. Meie ühiskonnas on saanud selleks piiriks, mil laps loetakse täiskasvanuks, 18 eluaastat. Mõnes kohas on ka vähem või veidi rohkem. Ja see on ka aeg, mil vanemad peavad laste arengu eest koos hoolt kandma. Hoolt kandma nii tema füüsilise, intellektuaalse kui ka kõlbelise arengu eest.

    Inimene saab täielikult vastutusvõimeliseks iseenda eest seaduse kohaselt alles 18-ndaks eluaastaks. See on ka minimaalne aeg, kuni ta vajab elus vanemate otsest tuge. Jah, sealt edasi üha vähem ainelist, kuid tarka nõu ja eetilisi hinnanguid tegelikultläbi oma elu. Kuid tõsi – selliseks suhteks pole vaja enam vanematel ja lastel otseselt koos elada. Suurperede aeg, kus erinevad põlvkonnad kõik koos elasid, on meil ilmselt lõplikult läbi. Selle asemel on meil nüüd aga elektroonilised suhtlusvahendid.

    On teoreetiliselt võimalik, et sella hoole kandmist saab alaelaise lapse suhtes toimetada eemalt – kui vanemad elavad lahus. On ju rahaülekanded, telefon, videoga messengerid ja kes teab, mis veel tuleb… Ka võib luua mõtelise konstruktsiooni, kus vanemad ka pärast lahutust ja lahku minekut jätkavad sedavõrd tihedat läbikäimist, et saavad lapsele anda maksimaalse määra oma hoolt, kasvatust ja kogemust.

    Kuid elu pole siiski nii roosiline ja inimesed nii targad, et laste nimel oma tihedaid suhteid jätkaksid ja nii lastele vajaliku elukogemuse edasi annaksid. Reaalsem ja paljus asendamatu on vanemate ja laste vahetu kooselu ja elukogemus, mille lapsed oma kahe vanemaga koos elades ja olles saavad.

    Seega, nn. prooviabielusid võib inimesel olla mitmeid, suhteid lausa palju, kuid kui koos on ilmale toodud uus elu, peaks algama vastutamise periood, mis meie ühiskonnas võiks kesta ca 20 aastat lapse kohta – või: kuni noorim lastest on saanud 20-seks. Selleks ajaks kas on laps juba töövõimeline või elab oma elu edasi õppides ja tavaliselt vanematest lahus. Perekond, kus ta sündis ja kasvas, kaotab lapse jaoks oma vahetu tähenduse. Suhted jäävad, kuid mitte enam nii vahetud.

    Edasine vanemate elu ja saatus on aga juba nende otsustada. Mees võib veel soetada uue perekonna ja minna nö. “teisele ringile”, kui ta leiab sobiva partneri ja endas selleks piisavat motivatsiooni, naise jaoks on aga see “teine ring” – võimalus luua uus lastega pere – praktiliselt mõeldamatu. Küll on ka naine vaba elama juba oma elu uue elukaaslasega.

    Seega, abielu kestuse määrab ja ilmselt ka jääb määrama vajadus kasvatada üles järgmine põlvkond. Enne ja pärast seda on inimesel teatav “vabaduse“ periood, kuid laste ilmale toomine ja suurteks kasvatamine on see kohustuste täitmise periood, pärast mida ollakse taas vabam oma isikliku elu elamiseks. See oleks ka mõistlik abielu kestuse miinimumperiood. Pikem kestus on aga alati võimalik.

  16. Harri Kingo ütleb:

    Kindlasti tahaks mõni tõsimeelne usklik mulle vastata mu eelneva mõtte kohta, et “Mis Jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu” vms.

    Mina aga vastan sellisele tõsimeelele, et kui Jumal tõesti oleks see, kes paneb kokku abielu, siis ei saakski inimene seda lahutada. Sest mida Jumal teeb, pole poolik, pole vigane, pole lagunev.

    Kuid näen, kuidas lagunevad ka kirikus ja altari ees sõlmitud abielud – ja need lagunevad täpselt samamoodi, nagu lagunevad ilmalikud abielud.

  17. Anonüümne ütleb:

    Aga kuidas te, Harri Kingo, siis interpreteerite seda, et Jeesus Kristus ise ütles selle teie poolt tsiteeritud sõna, kui temalt küsiti, kas võib abielu lahutada: mis Jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu!

  18. Julius Kört ütleb:

    Sümpaatne on Tarvastu koguduse seisukoht: milleks liigne bürokraatia.
    Aga ikka tahetakse seadust, kuigi Jeesus on meid seaduse alt vabastanud, meil ,kristlastel, pole midagi tegemist ilmaliku riigiga, meie elu kulgeb Jumala pilgu all (kui Ta muidugi pole meid meie nurjatuste tõttu hüljanud) ning ka laulatus luterlikus kirikus on lihtsalt vabatahtlik tseremoonia ja kui abiellujad usklikud on , siis piisab neile Jumala kinnitusest, mitte riiklikult seaduslikust ja mis veel kohutavam – riiklikult tasustatavast kiriklikust laulatusest, mida mõningad preestrihärrad nõuavad.Kardan, et kui riik hakkaks korralikult maksma laulatuse eest, siis tormaksid enamus preestrikesi kursustele.Ja häbi ka ei oleks.

  19. Anonüümne ütleb:

    Pole vaja muuta Jeesuse paindlikku, elavat ja dialektilist asjade käsitlust ning õpetusi üheseks jäigaks ja surnud dogmaatikaks.

  20. Harri Kingo ütleb:

    Me oskame seda kõrget kunsti – abielu – veel nii halvasti, et paljudele paaridele ja ka lastele on parem kui lahku minnakse, kui et jäädakse kokku aheldatuks. Kui isegi lihtsad ametimehed oma suhteliselt lihtsa töö tegemiseks peavad läbima rea atesteerimisi ja teste, saama lubasid ja litsentse, siis selliseks “tööks” nagu kahekesi koos elamine ja koos uue elu loomine ning üles kasvatamine pole käibivate arusaamade kohaselt rohkemat vaja osata kui oskavad kevadised jänesed põõsastikus.

  21. Anonüümne ütleb:

    Milline on siis see “Jeesuse paindlik, elav ja dialektiline asjade käsitlus” abielu küsimuses?

  22. Anonüümne ütleb:

    Sinu sõna jäi viimaseks. Olla viimane diskussioonis, kus üheks osaliseks on Harri Kingo on suur saavutus.

  23. Harri Kingo ütleb:

    Kuidas te seda ei tea, kui te olete kristlane!?

  24. no name ütleb:

    kui isegi Kingo loobub vestlusest, siis on asi üritajaga ikka väga halvasti.

  25. Anonüümne ütleb:

    Mina tean, mis ma tean, aga mind huvitab, mida ja kuidas TEIE teate või arvate teadvat.

  26. Harri Kingo ütleb:

    Tasapisi ja aegamööda saate ka teie selle teada, mida mina arvan, kui te veel ei tea. Aga võiksite juba teada. Olen sellest pea igas teises oma kommentaaris lühemalt või pikemalt, kaudsemalt või otsesemalt kirjutanud.

    Olge te kristlane või olge te usukauge – no sedapalju peaksite te oma üldteadmiste raames siiski kristlusest ja Jeesuse õpetatust teadma, millisena Jeesus nägi inimsuhete ideaali.

    Teie loogika peaks siit teile edasi ette ütlema, et abielulised suhted abikaasade vahel ei saa olla kusagil väljaspool seda üldist Jeesuse antud inimsuhete raamistust, või olla midagi hoopis ja sootumaks muud.

    Üks mõte ka lisaks.

    On muidugi kena siin küsida suuri küsimusi, aga parem oleks teil kirjutada lugejatele ka oma arvamusi, ja mitte olla vaid pelgalt küsija ja kriitik. Nii oleks me kõik – ja ka teie – üksteisele täienduseks. Ja mitte vastanduseks. Ning see oleks mõistlikum ning loovam, kas poleks?

    Niisiis – kirjutage aga julgesti, ärge kartke.

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)