Esileht » Uudis » Uudised »

Aastatega kogunenud „Usalduse viljad“

11.08.2021 | | Rubriik: Uudised
Pilt Piretist vee ääres paekaljul sobis ka raamatusse – misjonit ei iseloomusta esindusrõivad ega viimistletud kabinet. Heikki Riim.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ja EELK esimese missio korraldamise 30. aastapäevaks on misjonikeskuselt ilmumas raamat tõsielulugudega 129 kaasautorilt, kes on 30 aasta jooksul olnud keskusega kuidagi seotud. Suureformaadilises teoses on 256 värvilist lehekülge. Kirikulehe küsimustele vastab omapärase kogumiku toimetaja Piret Riim.

Mulle tundub, et ettevalmistus raamatu koostamiseks oli keerulisem kui selle väljaandmine? 

Ettevalmistus kulges, julgen öelda, loomulikul teel. Viiruseohu saabudes kevadel 2020 oli keskuse töötajatel rohkem vaba aega ja juhataja Leevi Reinaru kasutas seda ära, saates igaühele palve oma tööst kirjutada ja pilte saata. Tal oli juba ammu unistus, et keskuse tegevus saaks kuidagi jäädvustatud. Kuna kodusistumine aina kestis, siis sai kirjutamiskutse järjest enam partnereid. Me ei kujutanud alguses ette, mis sellest kõigest välja tuleb, aga ühel hetkel sai selgeks, et taganeda enam ei saa, tulebki raamat välja anda. 

Lugude toimetamine ja lõviosa tõlkimist jäi minu kanda, mis tundus loomulik seda enam, et ajakiri Meie Misjon oli segases majandusolukorras pausil. Ääretult inspireeriv oli lugeda tasapisi saabuvaid isikupäraseid lugusid. Mingi hetk koorus välja 14 teemat, mille alla neid liigitada – Jumal andis sisu ülesehitusest väga selge nägemuse. Muidugi aitas kaasa mu 16aastane staaž meediatoimetajana keskuses, mille tööd ma tundsin. Palve tähtsus avanes aga uuel moel ning oma kahtlusi ja kõhklusi jagasin tuttavatega, kes raamatute koostamisest midagi teadsid.

Just lõppfaas osutus katsumuseks. Kui oled kandnud mitu kuud oma peas niivõrd mahukat, üsna tundeküllast võõrast materjali, siis sellest vabanemine on omaette protsess. Ma ei ole näitleja, keda on õpetatud rollist välja tulema. Kui küljendus oli trükki läinud, möödus nädalake tuima tühjusetunnet, enne kui suutsin ühel hommikul jälle nutta ja paar luuletust kirjutada. Olin ennast tagasi saamas!

Kuidas sujus koostöö Leevi Reinaruga? 

Oleme mõlemad pigem inspiratsiooni kui plaani najal tegutsejad ja mõistsime teineteist hästi nüüdki. Leevi suhtles partneritega, samal ajal kui mina nokitsesin tekstidega ja suhtlesin trükikojaga. Kindlasti ei saa mööda minna Vali Pressist, mille küljendaja Hermo Sakk tunneb meie „veidrusi“ Meie Misjoni ajakirja kaudu juba 15 aastat. Järeleproovitud partner andis kindlustunnet, et saame vaatamata materjali ulatuslikkusele ja piltide rohkusele ka tehniliselt hakkama.

Lõppfaasi tühjusetundes tuli Leevi mulle appi, saates enda vanu jutlusi, millest hakkasin ajaviiteks välja korjama otseselt Jumalale toetuma õpetavaid lõike. Selliseid väikseid tervikuid leidub ta jutlustes küllaga ja jätkan seda eesmärgil, et siitki võib võrsuda kord nähtavat vilja.  

Põhjanaabrid on panustanud palju meie misjonitöösse. Kuidas nemad raamatu ideesse suhtusid ja kuivõrd valmis olid seegi kord koostööks? 

Nad olid vägagi valmis kirjutama, norralased veel eriti. Tõsi, kõik pole kirjutajad. Aga Soomes näib ilmuvat taolist kirjandust päris palju ja mõte ei paistnud ehmatav. Meil tundub taoline kogumik, vastupidi, üsna ainulaadne.

Raamatus on kindlasti tuhandeid fakte. Kas need jäid autori vastutada või õnnestus sul neid ka kontrollida? 

Kontrollida tuli siis, kui faktid olid vasturääkivad, mida esines harva. Aga eesmärk polnud koguda fakte, vaid sündmustes osalejate vaateid, tunnistusi. See, kuidas siin väärtustub inimene, üksikisiku roll, on minu meelest vaimustav. Selline teos sai sündida, kui asutusel on juhataja, kes ei soovi kõiges esimest viiulit mängida, vaid usaldab Jumalat ja kaaslasi. Usaldus sünnitab usaldust, mis inspireeris ka raamatu pealkirja. 

Missugused meenutused olid sinu jaoks kõige köitvamad? 

Need, mille toimumisest ma kuigi palju ei teadnud. Aga ka need, kus rõõmsa ja tänuliku südamega meenutati asju, mis minu mälu järgi suurte raskustega kulgesid. Suutlikkus juhtunut Jumala abil uue pilguga näha annab kõrvaltvaatajalegi lootust ja tuge. 

Oled ise tosina artikli autor. Kas tunnetasid toimetajana kuidagi suuremat vastutust, olles ise osa 30aastasest ajaloost?

Misjonikeskus oma väheste töötajatega ei teeks kuigi palju ära ega saakski teha. Kogu tegevus on partnerite ehk koguduste inimestega lahutamatult seotud. Enamik minu lugudest on arhiivilood – neidki raamatus leidub, et keskusest võimalikult terviklikku pilti anda. Aga vastutus ei tundunud koormav, kui autorite lugudest tõusis nii tugevalt esile Jumala arm ja halastus, mitte inimeste suured teened. Suur au oli küll olla üks kirjutajatest.

Kellest saavad raamatu lugejad? 

Meie neid ei piira.Eks eeskätt kirikuinimestest, aga ka ajaloolastel oleks siit üht-teist avastada edasi uurimiseks. Raamat peaks trükikojast saabuma Missio Läänemaa ajal. Haapsalus misjonikonverentsil 21. augustil peaks saama juba osta, aga ette tellida saab misjonikeskusest ka praegu. 

Rita Puidet

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)