Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Aastast, mis ei toonud rahu, vaid uusi hirme

09.12.2020 | | Rubriik: Kultuurielu, Persoon minevikust
Oma päevikusse päev päeva järel sissekandeid tehes annab Ado Köögardal väga hea ülevaate, kuidas kulges elu Eestis 1945. aastal. Erakogu.

Lapselaps Anu Saluäär-Kalli poolt toimetatud ja kommenteeritud kujul ilmub Keila pastori Ado Köögardali (1891–1957) päevaraamat 1945. aasta kohta. 

Tegemist on järjega 2019. aastal Harjumaa Muuseumi väljaandena ilmunud Köögardali 1944. aasta päevaraamatule. Anu Saluäär aitab järelsõnas aasta tervikut haarata: „Sõda veel kestab, kuid Keilas, nii nagu terves Baltikumis, seab end sisse uus Nõukogude okupatsioon. Linn on täis võõrast väge ja ka kohalikud inimesed astuvad uue võimu teenistusse. Ometi soojendab südant teiste inimeste südamlik abivalmidus ajal, mil kirikuõpetaja elu muutub veel kee­ru­lisemaks ja ettearvamatumaks, tema amet aina põlgusväärsemaks.“

Lugejateni jõudvad leheküljed kirjeldavad üksikasjaliku täpsusega igapäevaseid tegevusi, ilmaolusid ja olmeküsimusi. Mure ulualuse pärast hõivab hulga lehekülgi. Saab ülevaate järjest süvenevast kitsikusest ja hingematvast murest oma maa ja rahva pärast. 

24. veebruari alustab pastor kodeeritud sissekandega: „Keegi oleks täna olnud 27-aastane, kui ta oleks elada võinud.“ „Kellegi“ all mõeldi Eesti Vabariiki. „Kuri on käesolev maailm tõesti. Millest võiks praegu rõõmu tunda? Vist küll mitte millestki pääle oma töö. Seda on lastud siiani teha,“ kirjutab ta 27. märtsil. 

Ado Köögardal pidas päevaraamatut aastatel 1910–1952. Kõik aastakäigud pole säilinud, mõned leheküljed hävitas autor ise repressiooni hirmus ning aastal 1952 lõpetas ta perekonna soovil julgeolekukaalutlustel päevikusse sissekannete tegemise.

Liina Raudvassar

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)