Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aastakümned on kujundanud meie kodumaa palet

18.02.2009 | | Rubriik: Arvamus

Mõne vana inimese sünniaega küsides olen üllatunud, kui selgub, et ta on sündinud veebruaris (või ka jaanuaris või märtsis) 1918. See inimene on sama vana kui Eesti Vabariik! Või on Eesti Vabariik just sama vana kui üks inimene.
Üks inimene võib mäletada palju. Põlva surnuaial on rist kirjaga: «Olen näinud 7,6 valitsust, 5 sõda, 4 põlve, 3 õpetajat, 3 keisrit ja Eesti riigi algust».
Vaadates näkku väga vana põlvkonna inimestele, tuleb meelde oma lapsepõlv, kui vanavanemad veel elasid. Vanaisad-vanaemad on loonud meis kujutluse ilusast minevikust, mis erineb omaenda lapsepõlve nõukogulikust keskkonnast. Ja siis oleme mõelnud, et tahame ise elada selle mineviku vääriliselt, mitte argise olevikuga samaks jääda.
Lapsena rääkisid vanad inimesed Eesti ajast. Kodus oli tööriistu, mille kohta öeldi, et need on eestiaegsed, seega paremad. Kodu hooned on eestiaegsed (või vanemad), järelikult paremad. Rohi nurmel ja puud metsas kasvavad puhta kodumaa pinnal, järelikult seovad needki meid esivanemate ajaga.
Kolhoosikeskuse majad olid teisest materjalist ja teise kujuga ning riigijuhtide pildid koolimaja seinal võõrad, kuid aastakümnete jooksul on need kujundanud meie kodumaa palet. Kas saame neist piltidest ja mõjudest kunagi jagu? Kas võime muuta oma isamaa taas ilusaks ja inimlikuks?
Seitseteist aastat iseseisvust
Meie rahva elus on olnud aeg, mil tundsime end vana aussetõstjatena. Meenub kodanike komiteede liikumine, mil kinnitasime, et Eestil on oma kodanikud. Riiki ei olnud, kuid kodanikud olid, need olid meie inimesed, kes pidid uuesti tegema Eesti Vabariigi. Idee rajada iseseisvust nõnda oli maailmas ehk pretsedenditu, kuid õigustas end.
See oli periood, mil kirik tundis, et käes on muutuste aeg. Täitub Jeesuse sõna «esimesed saavad viimasteks ja viimased esimesteks». Jumala sõnale ustav kirik on olnud ühiskonna põhjakiht, need viimased, nüüd pidid nad saama esimesteks. Me tundsime kirikus, et meil on jõud ja vägi (kapital, pädevus, potentsiaal) tunda end võitjana. Kirik ei pidanud sel ajal vajalikuks jäljendada ühiskonna trende. Uued suundumused kasvasid välja Jumala sõnast.
Iseseisvuse taastamisest on möödunud üle seitsmeteistkümne aasta. See näib lühike aeg. Rahuaeg 1920–1939 tundub vanades mälestustes pikk. Selle seitsmeteistkümne aastaga oleme näinud palju kordaminekut ja kiiret tõusu. Kuid oleme kaotanud oma kunagisi kõrgeid ideaale.
Minu silme ees seisab võrdlus. Lapsepõlves oli mets täis teeradasid, sest naaber, hall vanamees, käis läbi metsa heina tegemas, ka naabrite metsaveeri pidi. Niitis metsaservad puhtaks, viis rohu kotiga koju. Tänapäeval sõidame autodega ja metsad võetakse maha. Pole enam teeradu, mis viiksid naabri juurest naabri juurde. Teed viivad kodust kaubanduskeskustesse.
Oleme Eestimaa hoidjad
Ometi, Jesaja kirjutab: «Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed, sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse «lõhutud müüride parandajaks», «teeradade käidavaks tegijaks» (Js 58:12).
See on meeldetuletus. Muistseid varemeid oleme jõudumööda üles ehitanud. Meil on vaja ka hoida korras oma kauged metsakülad ning teerajad käidavad. Meil on vaja jõuda naabri juurde, ligimese juurde, tundmaks, et oleme samasugused inimesed, oleme ühesugused Eestimaa hoidjad.
Jesaja räägib uue vabadusaja inimestest, «et neid nimetataks «Õigluse tammedeks», «Issanda istanduseks», millega ta ennast ehib» (Js 61:3). Meid võrreldakse tammepuuga, mis on ilus näha ja püsib, hoidmas koduaeda, hoidmas kohta, kus kunagi on olnud kodu. Meil on kutse jääda kodumaale ka ajal, mil töö välismaal näib õigeim viis tõestada, et eestlane on ikka üks kange mees.
Uuel iseseisvusajal oleme palju hämmastavat näinud. Kuid paljude usk on jäänud leigemaks, kui see oli pöördeajal. Mida on inimene näinud? Paneme tähele, et õpetajad kestsid kauem kui sõjad. Kirik kannab eestlaseks olemist. Kirikuõpetaja oma koguduse keskel on kindlam kui keiser troonil.

Vallo Ehasalu,
Valga praostkonna praost

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)