Esileht » Arvamused » Arvamus »

Aastaaegade vaheldumisest ehk olla või mitte olla

21.12.2005 | | Rubriik: Arvamus

Sügis on oma suured taskud maale tühjaks puistanud ja nüüd keerutab tuul kollaseid lehti öökülmas krobedaks muutunud maa kohal.
Tuul on üha vingem. Lisaks krimpsu tõmbunud lehtedele, hallahõbedale ja esimesele kirmetisele lompidel on sügise mantlihõlmast pudenenud ka inimesi. Neidsamu inimesi, kelle poole ja pääle paljud kaaskodanikud vaadata ei taha ja jätavad nõnda peegeldamata inimlikkuse ja inimväärikuse.
Tallinna tänavatel on neid sadu. Ma mõtlen kodutuid. Vanemaid ja nooremaid, tervemaid ja haigemaid, silmatorkavaid ja südantliigutavaid. Kahemiljardilist lisaeelarvet tehes ei ole valitsus nendega arvestanud. Neid otsekui ei oleks. Ometigi räägib see lisaeelarve võimaluste keelt. Täpsemalt: kasutamata võimaluste keelt.
Nendel inimestel on võimaluste defitsiit. Mulle tundub, et seda põhjustab mitte riigieelarve, vaid armastuse defitsiit. Hoolivuse defitsiit. Samast defitsiidist kõneleb ka lastekodudes peavarju saavate laste arvu tõus enam kui tuhande seitsmesajani, hooldusperede suutmatus ning väljalangemine koolist.
Enam kui tuhat last aastas ei lõpeta põhikooli ning peab hakkama otsima elatist, omamata selleks vajalikke oskusi. Suur osa nendest jääb sügise meelevalda veel enne, kui nad märkavad, et on hilja. Võiks öelda ka, et enne, kui inimesed nende ümber märkavad neid ja nende vajadusi, võib olla hilja. Osa neist ei pruugi elusuveni jõuda.
Riik on kohmakas ja ei taha kiireid muutusi. Hoolekandesüsteem on talveuneks valmis; suured, end mitte õigustavad lastekodud ei valmista noori piisavalt eluks ette, erikoolid valmistavad pigem vangimajaks, vangimajad tänavaeluks, tänaval ootab aga talv.
Oluliselt südantsoojendav on sel aastaaegade vaheldumise ja kiirustavate möödakäijate foonil näha neid, kes peatuvad. Peatuvad ja märkavad, märkavad ja hoolivad. Mingil seletamatul kombel on rikka Tallinna vaesust hoomanud ka Lääne- ja Hiiumaa.
Nädalapäevad tagasi tagurdas Kullamaa kirikuõpetaja Ants Leedjärv oma auto Tallinna Peeteli kiriku ette, kus kakskümmend last on talvevarjus ning igal nädalal poolsada kodutut pesta ja sooja saamas. Koos abikaasa Tooniga tõstsid nad maha suured kastid aiaviljadega ning läinud nad olidki. Kohalik kellamees ei jõudnud veel tänadagi. Hoidis vaid mütsi käte vahel ja imestas.
Kärdla ja Reigi diakon Kristjan Simson on aga lausa kõigis Hiiumaa kogudustes rääkinud imest, mida hoolivus endas kannab ning eeskuju ette elanud. Teab, kas seetõttu või mitte, aga läinud nädalal oli suisa hiidlaste nädal pealinnas: porgandeid ja kaalikaid saatsid kodutuile perekond Kokla Undama külast ning hulga kartuleid toimetas Tallinna Viljam Heinma Mereliiva talu rahvas Jõekülast. Ja muidugi tädi Erna Sipria, kes koos õpetaja Kristjaniga head sõnumit levitab ning vaeste heaks korjandusi korraldab.
Siis tundub, et tuul ei ole kõikvõimas ning ei aja nutma. Tundub, et hoolivus annab tagasi inimväärikuse, mida hoolimatus nülginud ja pilastanud on, ning lootus kevadele annab jõudu ületalve elada. Ka nendel, kellel pole kodu, peab olema võimalus. Selleks võimaluseks on teised inimesed. Teised inimesed, kes märkavad.
On igaühe otsustada, kas minna mööda või peatuda. Kas olla soolaks ja valguseks või mitte olla. Olla inimene või mitte olla, selles on küsimus. Aitäh inimestele!
Avo Üprus,
Peeteli koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)