Aasta ustavate töötajate praostkonnas

08.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Vigala koduses kogudusemajas ootas 18. aprilli keskpäeval hõrk kohvilaud Pärnu praostkonna sinodilisi.
Lea Jürgenstein
Sinodilisi võõrustanud koguduse õpetaja Kristiina Jõgi on edendanud Vigala koguduse elu. Foto: Lea Jürgenstein
Kohvilauajuttu siiski kaua ei aetud: pärast jumalateenistust pisut vahukoorekooki meenutavas kirikus ootas ees asjalik koosolekupäev, mille keskmes praosti aruanne, pikitud mõne koguduseõpetaja lühikese sõnavõtuga.
Koormatud vaimulikud
Pärnu praostkonna 12 kogudust teenib praegu 8 vaimulikku. Praost Enn Auksmanni hinnangul on olukord nukravõitu, sest mullusest kümnesest kolleegiderivist on kaks leidnud rakendust mujal: Marek Roots Keilas ja Toomas Nigola Põlva koguduses. Nii on ülejäänute töökoormus kasvanud, praosti enese hooldada on seetõttu tänavu lisaks Pärnule veel neli kogudust: Häädemeeste, Saarde, Tahkuranna ja Treimani, mitme koguduse töö on ka Tiina Janno (Audru ja Tõstamaa) ja Tõnu Taremaa (Tori, Pärnu-Jakobi, Sindi) õlul. Vigala koguduse elu elavdab õpetaja Kristiina Jõgi.
Praostile tegi heameelt, et Vändra kogudust, kus mullu vahetus mitu vaimulikku, asus hiljuti hooldajaõpetajana teenima reservvaimulik Ants Kivilo. Saarde koguduses töötab diakon Arvet Ollino. Kiidusõnu jagus diakon Rando Lillepale ja vikaardiakon Indrek Kõivule, kelle abi on väga tihedas töös erilises hinnas.
Mullust koguduseelu hinnates rõhutas praost vaimulike ja koguduseliikmete ustavust, ehkki olukord ei ole vaimulike osas hea. «Teenimist on raske korraldada, kõigile sobivate aegade leidmine keeruline,» tõdes Auksmann, väites, et peab mõnele hoolduskogudusele katsuma leida uue õpetaja, sest pikalt hoolduskogudust teenida ei jaksa.
Ustavad töötegijad – nii iseloomustati praostkonna 57 palgalist töötajat. Enim on palgalisi Pärnus – 26 inimest. Häid sõnu jagus koguduste muusikatööle: on 11 koori või ansamblit ühtekokku 134 lauljaga. «Need inimesed on rohkem kui kirikukoori lauljad, nad on olnud need, kes kogudusi on hoidnud ja kandnud,» tunnustas praost.
Hoolitakse noortest ja vanadest
Pühapäevakool tegutseb üheksas koguduses; nullirida näitab seda, et mõnel pool ei ole töötegijat või lapsi. Kokkuvõttes võis siiski rahul olla, sest töötas 13 pühapäevakoolirühma. Leerirühmigi ei tööta igas koguduses, ent mõnel pool, lisaks Pärnule ka Saardes ja Vigalas, oli koguni kolm leerigruppi. «See on Jumala tegu!» ütles praost Vigala koguduse rohkeid leerilapsi ja paljusid ristimisi kiites.
Lastetöö nulliderida aruandes kurvastab paljusid, kuid siingi on probleem pigem üldisem kui vaid ühele praostkonnale iseloomulik. «Null ei tähenda midagi, küllap on asjadel oma aeg,» püüdis Enn Auksmann kohalviibijaid lohutada.
Väga populaarne on Pärnu praostkonna traditsiooniline lastelaager, kuhu osavõtjaid jagub palju ja tegijatel tekib uusi huvitavaid ideid.
Praost peab oluliseks hoolekannet ja kodukülastusi, mida aga kahjuks mullu vähemaks jäi. Pärnus tehti vaid 2–3 kodukülastust nädalas. «Inimesed on tänulikud, kui neid meeles peetakse,» rõhutas Auksmann. «Need on inimesed, kes ise enam kodust välja ei saa – aga just nemad on nõukogude ajal kogudust hoidnud.»
Samavõrra oluliseks peab ta kontakti loomist nn kadunud hingedega: tuleks teavitada, et nad on vastutavad oma koguduse eest, annetustega saab inimene toetada oma kogudust.
Rõõmustab laulatuste arvu kasv, näiteks Audrus oli üle pika aja kolm laulatust. Matuste väheldane arv peegeldab Pärnu suurt probleemi: matusebürood ajavad oma äri, paljud koguduseliikmete omaksed eelistavad – võib-olla teadmatusest – ilmalikke matuseid.
Koguduseliikmete osas on üldiseks mureks liikmeskonna vananemine. Siiski on mitmel pool tõhusat tööd tehtud ja liikmete arvu langus peatunud. Teisalt paistab silma ustavate liikmete soov ühte hoida ja koguduse elu edasi viia. Sõnavõttudest selgus, et pühendunud vaimulikudki annavad endast palju, et jõuda inimesteni, kes elavad kohtades, kus pole ligiduses kirikut. Niisugustes paikades oleks hädasti vaja ka diakooniatööd, mille käivitamine nõuab aga vahendeid, mida meil kõikjal napib.
Vajame misjonitööd
Sinodil arutati ka praostkonna sõprussuhete arendamise küsimusi. Et leping Saksamaa Kurhessen-Waldecki kirikuga hakkab lõppema, vaeti vajadust lepingut pikendada. «Meil on plaanis edendada koostööd eri valdkondades, näiteks leeritöö osas, samuti vaimulike ja töötajate koolitamisel,» märkis praost. «Koostöö on viljakas olnud muusika valdkonnas, vähetähtis pole ka teineteise meelespidamine eestpalvetes.»
Koostöö ja sõprussuhete arendamist pidasid sinodi­saadikud oluliseks, ettepa­nek lepingut pikendada lei­dis üksmeelset poolehoidu. Suhteliselt üksmeelselt toetati ka praosti ettepanekut valida uueks abipraosti kohusetäitjaks Tõnu Taremaa; senise abipraosti kohusetäitja Tiina Janno ametiaeg oli sinodi toimumise ajaks lõppenud.
Aruannetest ja sõnavõttudest selgines kindel vajadus laialdase üle-eestilise misjonitöö järele. Seegi töö vajaks hoolikat ettevalmistust ja nõuab väljaminekuid. «Kogu maad haarav misjonitöö on meie kirikule võtmeküsimus,» ütles praost Enn Auksmann kokkuvõtteks.
Lea Jürgenstein

Üks kommentaar artiklile “Aasta ustavate töötajate praostkonnas”

  1. Ärakardausuaga ütleb:

    …pärast jumalateenistust pisut vahukoorekooki meenutavas kirikus ootas ees… Tore et ka EK-st pole irooniline huumorimeel päris kadunud.
    Vanasti öeldi kantslist ikka Jumala deela (vene keeles Delo – asi, tegu) ja siis veel enne oli Stalini suur asi.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)